Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Mul on üks idee, üks idee, mis mind juba pikemat aega kummitab ja millest ei saa üle ega ümber. See idee torkab kõige tugevamalt pähe just siis, kui midagi olulist käsil on ja mitte ei saa seda täide viia. Aga idee ei kao, ta kummitab ikka edasi. Eks peab siis lõpuks ta teoks tegema, sest muidu ei saa ju hing rahu.

Idee ise on muidu väike ja lihtne – panna neti üles vähemasti osa “Minu Marokost” ja koguda siia kokku nii arvamusi raamatu kohta, varasemaid artikleid ja intervjuusid, kui ka uusi mõtteid.:)

Kuna tagasisidest paistab, et lugejad on minu raamatu suhtes väga ekstreemsed: kas ollakse vaimustuses või üldse ei meeldi, siis oleks tore, kui inimesed saaksid erinevaid seiku siin ka kommenteerida ja kui midagi on arusaamatu, saan seletada. Eks igaühel on õigus oma arvamusele, aga sõimata, palun, pole vaja, eks?

Alustuseks ja rahvuskaaslaste südame rahustuseks aga – ma ausõna ei ole seda raamatut Eesti või eestlaste mahategemiseks või islami propageerimiseks kirjutanud. Kirjutasin, kuna kirjastus palus kirjutada. Kirjutasin asjadest, millest tavaliselt meil ei kirjutata, kuid see ei tähenda, et neid asju (Eesti ja eestlaste kohta), mida ma ei kirjuta, ei oleks olemas. Me kõik teame ju, et eestlased on täpsed ja töökad ja tublid, seda pole mõtet korrutada. “Maailma teistpidi vaatamise õpiku” mõte ongi selles, et rääkida asjadest teistpidi, sest tihti on vaja meile siiski meelde tuletada, et enne kui teiste silmast pindu otsima asuda, tuleks oma palgid üle kontrollida. Ja neid palke on paratamatult meil kõigil …

Kes tahab raamatut lugeda, aga siin passida ei viitsi, võib selle leida hästi varustatud raamatupoodidest või otse Petrone Printi kodulehelt –http://www.petroneprint.ee/minu_maroko.php/

Ja veel – jazak Allah kheiran õele, kes oma blogiga mind inspireeris ja kelle tõttu ma end lõpuks kätte võtta otsustasin – http://enaguegiptus.wordpress.com/

21. novembril toimus Saue noortekeskuses Maroko õhtu.

http://uus.saue.ee/public/files/saue_sona_06dets_parandatud.pdf

http://www.saartehaal.ee/2013/11/01/ristiku-lasteaias-tuleb-islamiteemaline-koolitus/

Täiesti mööda pealkiri + 3 rämedat faktiviga = selline lugu, et kui see ei oleks minust endast, siis ma ise ka imestaks, et MISASJA???

Siinkohal on väike selgitus täiesti asjakohane:

UUS ÜLE-EESTILINE TORM PUUDULIKEST ANDMETEST JA SÕNAST „ISLAM“ 

Sügis on uudistevaene aeg – õeksed Sõnajalad ei paku enam huvi ja torm on ka raugenud. Kui parasjagu midagi huvitavat toimumas ei ole, siis miks mitte veidi elevust pakkuda võlusõnaga „islam“? See toimib alati. Lisaks veel natuke klatši tasemel infot ja valestimõistmisi ja juba jätkubki eestlastel juttu kauemaks.

Juttu on jätkunud lausa nii kauaks, et minu paar viimast päeva on kulunud kõiksuguste mulle täiesti tundmatute inimeste meilidele vastamiseks. Kuna sasipundar vajab lahtiharutamist ja väärinfo selgitamist, lisan siia juurde kõige tüüpilisemat laadi kirja ja vastuse. Loodan, et see selgitab nii mõndagi ja ehk suudab nii mõnelegi kallile kaasmaalasele südamerahu tagasi tuua.

 

Tere. 

Lugesin tänast artiklit ja pidin imestusest pikali kukkuma. Nagu artiklist sain aru oli Teie loengu üheks põhjuseks see, et Teie lapsed käivad lasteaias ja neil on teatavate islami traditsioonide täitmisega probleeme? Mis mind aga sealjuures kõige rohkem hämmastas oli see, et need lapsed on veel alla 7 aasta vanused, seega ei ole nad veel ei 16 aastased ega ka täisealised ja Teie olete nad juba usuliselt paika pannud. Kas ei peaks usk siiski olema iga inimese isikliku veendumuse ja sisemise kaemuse leidmise tagajärjel tehtud valik? Ehk usk ei ole mitte see, kas süüa siga või mitte vaid usk on vähe enam, kui toiduained menüüs ning on inimese moraalsete tõekspidamiste valik?

Ei saa ma teist moslemitest aru, kui sealiha ei sobi, on alati võimalik riiki vahetada. Aga laste eest otsustamine usu küsimustes on haige. Ma tahaks kohe väga teada, mida Te neile kodus põhjenduseks ütlete, et nad lasteaiasööki ei tohi süüa.

A.

 

Tere. 

Kui pidite imestusest pikali kukkuma, siis ilmselt see artikkel täitis oma eesmärki. Eesmärgi seadjaks ega artikli kirjutajaks ei olnud kahjuks mina ja ajalehtedele ilmselgelt sobib väga, kui nende artiklid kõmu tekitavad. Kuna Te juba minu poole pöördusite, püüan asju veidi selgitada.

Loengu põhjuseks ei olnud see, et minu lapsed seal lasteaias käivad. Õpetajad peavad teatavasti alati end täiendama ja koolitama ja seega on igasugused täienduskoolitused alati teretulnud. Praegusel majanduslikult raskel ajal on eriti teretulnud, kui lektor on kusagilt lähedalt võtta, et talle ei peaks tasuma transpordikulusid.

Antud loeng on koostatud artikli põhjal, mille tellijaks oli paar aastat tagasi Tartu Ülikooli õpetajate täienduskoolituskeskus. Neil nimelt on üks tore veebileht http://www.teretere.eu (mida toetavad ka Haridus- ja Teadusministeerium ning Integratsiooni ja Migratsiooni sihtasutus), mis on abiks õpetajatele erinevatest kultuuridest ja uskudest laste paremaks mõistmiseks ja oma klassi või rühma integreerimiseks. Kui mulle esitati pakkumine see artikkel koostada, viisin ma (nii Eestis kui ka välismaal elavate) Eesti moslemite seas läbi ulatusliku uurimuse selle kohta, milliseid probleeme on neil oma usu või kultuuri tõttu lasteaias või koolis lastega ette tulnud. Artikkel ja loeng on kokkuvõte antud uurimuse tulemustest ja mitte minu isiklik arvamus või sõrmevibutus minu laste lasteaia pedagoogide suunas, kellega on koostöö ja üksteise mõistmine alati olnud suurepärane. Seega ei esine ma antud kontekstis lasteaias loengut andes mitte kui lapsevanem vaid kui Pariisi Ülikooli (Sorbonne 4) lõpetanud arabist ja islamoloog.

Leian, et ka tänapäevases Eestis, mille usu- ja kultuurikirevus järjest kasvab, on pedagoogidel kasulik end taolistes küsimustes kurssi viia, et igasuguseid konflikte ja probleeme vältida. Konfliktide ja probleemide vältimise all ei pea ma sugugi silmas seda, et pedagoogid peaksid lubama teistest uskudest või kultuuridest lastel ja vanematel teha, mis iganes neil pähe tuleb vaid et nad oleksid kursis selliste punktidega, mis antud kultuuritaustast laste puhul võivad olla nö valulised. Samas on oluline neid ka kurssi viia selliste teemadega, mis tegelikult ei tohiks islami usuga seoses üldse problemaatilised olla, aga mida inimesed lihtsalt võivad ära kasutama hakata, et lihtsamini läbi ajada. Mina kui õpetaja leian, et taoliseid loenguid võiks olla palju rohkem, et pedagoogid tunneksid end palju kindlamalt, kui peavad klassi või rühma ees kokku puutuma erinevatest usunditest ja kultuuridest lastega, kuid ka selliste lastega, kes on väga erinevast sotsiaalsest miljööst, kes on mitmekeelsed, kellel on tugevad lapsepõlvetraumad jne. Igasugused lisateadmised neis valdkondades aitavad tugevalt kaasa õpetaja töö hõlbustamisele ja parendamisele.

Minu lastega ei ole lasteaias olnud mingeid probleeme. Ka kuulavad nad samamoodi kui teised lapsed õpetajate lugusid Eesti erinevatest tähtpäevadest ja pühadest, saavad terve detsembrikuu päkapikkudelt kommi ja võtavad vastu jõulupaki. Laste rühma õpetajad kinnitavad, et nad ei ole kordagi teinud teistsuguse toidu söömisest probleemi. Saarte Hääle artikli autorid ei ole nõus oma allikat avaldama, seega ei ole võimalik ka kontrollida, kust pärinevad valed andmed minu laste söömise kohta. Minu lapsed söövad enamjaolt täpselt sama toitu mis teised, erandiks on tõesti siga.

Paraku aga see, mismoodi mina oma lapsi kasvatan, ei puutu absoluutselt ei antud loengusse ega üldsusesse. See on minu isiklik valik. Mina ei käi kellegi käest küsimas, kas nad lubavad oma lastel süüa krõpse või arvutimänge mängida. Iga vanem kasvatab oma lapsi oma parima arusaama järgi ja seda ei peeta mitte pealesurumiseks vaid vanemate isiklikuks valikuks. Me kõik kasvatame lapsi nii nagu me kõige paremaks peame ja siis, kui nad on saanud täiskasvanuks, teevad nad oma valiku – kas jätkata vanemate juhendatud teel või valida midagi muud; kas võtta jõulu ajal kodus vastu jõuluvana või põrutada sõpradega Kanaaridele pidutsema. Väga vähe on selliseid vanemaid, kes lubavad lastel algusest peale kõike ise otsustada või tutvustavad lastele kõiki maailma usundeid ja kultuure, et laps saaks nende hulgast valida. Vanem teeb ikkagi ise valiku ja kasvatab vastavalt oma parimale arusaamisele ka oma lapsi.

Ma ei näe mingit põhjust, miks peaksin Eestis välja kolima lihtsalt seetõttu, et ma siga ei söö. Meil ei ole põhiseaduse ega ühegi muu seadusega kehtestatud sealiha söömise kohustust. On inimesi, kes ei söö siga, teised on taimetoitlased ja ei söö üldse liha, kolmandad ei söö tomatit, neljandad õuna jne. Me õnneks ei ela mingis Suurimas Sigade Sööjate Riigis, seega sellisel põhjusel ei ole vaja kellelgi kuhugi kolida.

 

Kõike parimat soovides,

Kätlin Hommik-Mrabte

Baba: „Honey, it is raining so beautifully, I will go wash the car.”
Emme: „Okey, go ahead.”
Jakob (voodist): „Ma tan baba kalli!”
Emme: „Ei saa praegu, baba läks välja korra.”
Jakob: „No ütle talle, et kui ta on auto ära pesnud, et siis ma tan kalli.”

***

Mina olen eestlanna. Meie baba (issi) on marokolane. Meil on kolm väikest poega: 5-aastane Jakob, 3-aastane Joosep ja 5-kuune Joonas. Mina räägin lastega eesti keeles, baba räägib Maroko dialektis, omavahel räägime inglise keeles. Lapsed vastavad alati eesti keeles, käivad eestikeelses lasteaias, mängivad eesti emakeelega lastega ja jooksevad üle õue eestlastest „vanama“ ja „vanna“ juurde.

Ma tean, et Jakob ja Joosep saavad aru igapäevasest Maroko dialektis jutust. Tõendab seda ju fakt, et kui baba nendega räägib, siis nad annavad – küll eesti keeles, aga siiski – adekvaatseid vastuseid. Vahel ütlevad mõne sõna sekka Maroko dialektis või araabia keeles ka. See, et Jakob ka inglise keelest aru saab, tuli mulle aga suure üllatusena. Räägitakse, et kakskeelsed (või mitmekeelsed) lapsed haaravad erinevaid keeli kui õhust ja õpivad väga kiiresti. Meil Jakobiga on see rääkimine käinud üle kivide ja kändude ja päris oma rühmakaaslaste tasemel ei ole ta siiani. Samas, see väike vihmaõhtune juhtum annab lootust oletada, et passiivset sõnavara on tal kõvasti rohkem kahe kõrva vahele kogunenud, kui seda aimata oskasin. See Jakobi lugu tuletas mulle meelde ühte mu enda kunagist lugu:
Minu vanaema ja ema vene keeles:
Vanaema: „Lastemaailmas müüakse toredat tahvlit … seal on kell ja arvelaud ka ja … laps saaks õppida. Kas ostan talle nääriteks?”
Ema: „Ei tea, kas on vaja … ajab kriiditolmu ja mina pean koristama siis …”
Vanaema: „No hea küll, mõtleme …”
Hiljem, kui koju hakkame minema, teeb vanaema veel tänavale akna lahti ja hüüab (ikka vene keeles): „Noh, kas ma ostan siis selle tahvli?”
Mina (3-aastane, eesti keeles): „Osta-osta, ma ise koristan.”

Seega, 30-aastat varasem šokk minu vanematele ja vanavanematele. Inimaju on täis üllatusi. Kuidas siis ikkagi on nii, et mõned lapsed hakkavad väga vara rääkima ja mõned suhteliselt hilja? Millest see sõltub? Ja kuidas enamik mitmekeelseid lapsi on keelte peale väga andekad, aga mõnel on raskusi ühegi keelega? Kas ma peaksin muretsema? Või võin lasta lapsel omasoodu areneda? Kas ma saan oma last kuidagi selles keelerägastikus aidata? Ja kui saan, siis kuidas?

Haaran pliiatsi ja paberi järele, käin raamatukogus … Nagu ütles boa: „Mul on üks mõte … ja ma mõtlen seda.“

 

07.10 2013

Sel nädalal läks Saaremaalt teele viimane kogus Süüria sõjapõgenike tarvis kogutud abi, mis ületas siinse koordinaatori esialgseid ootusi mitmekordselt.

Kampaania “Aitame Süüriat!” Saaremaa koordinaator Kätlin Hommik-Mrabte kinnitas Kadi raadio uudistele, et ettevõtmine õnnestus saarel väga hästi ja saarlaste osavõtlikkus süürlaste toetamisel on üllatavalt suur.
“Mõtlesin, et asju koguneb sõiduauto jagu, lõpuks sai kaupa aga nii palju, et see tuli Tallinna saata kahe sõiduauto ja kahe kaubikuga. Mänguasju, jalanõusid ja riideid kogunes laias laastus vähemalt kuuskümmend 200-liitrist kotitäit.”

Seejuures pani süürlaste tarvis kogutu juures Kätlin Hommik-Mrabtet heas mõttes imestama, et väga paljud annetatud esemed olid täiesti uued, hinnasildidki alles küljes. “See oli kahes mõttes väga positiivne,” hindas Hommik-Mrabte. “Esiteks saavad süürlased väga korralikke asju. Teiseks näitas see, et eestlaste elatustase on väga palju tõusnud ja neil ei ole kahju uusi asju lihtsalt ära anda. Veel paarkümmend aastat tagasi oleks selline aktsioon olnud mõeldamatu, olime ju toona ise need, kes said välismaalt humanitaarabi.”

Kuna Süüria sõjapõgenikud tulevad kodust ära, sisuliselt kaks kätt taskus, elavad telklaagrites ning lähenemas on külm talv, koguti aktsiooni käigus eelkõige sooje riideid. Lisaks sõjas suurimatele kannatajatele – invaliidistunud lastele ja orbudele – mänguasju ja pildiraamatuid.

Kätlin Hommik-Mrabte sõnul panid Saaremaal abistamiskampaaniale õla alla paljud eraisikud, eriline tänu kuulub aga MTÜ-le Meelespea. “Nemad toetasid ettevõtmist väga tugevalt, peaaegu pool Saaremaalt teele läinud abist tuli neilt.”

Tallinnast läkitatakse Eestis kogutud abi Türki oktoobri algul ja kel veel tahet ettevõtmist toetada, saab seda teha, annetades raha kolmanda konteineri teelesaatmiseks MTÜ Kultuurikeskus Iqra arvele 10220214944227 (SEB), lisades selgitusse: “Süüria”.

Janne Nurmik – Saarte Hääl, september 2013

http://www.saartehaal.ee/2013/09/28/saarlaste-panus-suuria-sojapogenike-toetuseks-uletas-ootusi/

 

2012 in review

The WordPress.com stats helper monkeys prepared a 2012 annual report for this blog.

Here’s an excerpt:

600 people reached the top of Mt. Everest in 2012. This blog got about 3 200 views in 2012. If every person who reached the top of Mt. Everest viewed this blog, it would have taken 5 years to get that many views.

Click here to see the complete report.

Kui palju on moslemitest lapsi Eestis? Ajalooliselt on siinmail elanud tatarlasi, lisaks on tulnud nõukogude ajal toonase suurriigi vennasrahvaid, ja viimase kahekümne aasta jooksul ka mujalt ilmast, näiteks Araabiamaadest. Kätlin Hommik-Mrabte on abielus marokolasega, ta kasvatab kahte poega ning kohandab islami keelde-käske oma eluga Tallinnas ja Kuressaares.
Islam ei luba süüa igasugust liha. Mismoodi ühe tavalise lasteaialapse ema saab seda kontrollida?
Samamoodi nagu allergiku ema: peab nädalamenüü juures näpuga järge pidama, et mis päeval saab laps süüa teistega koos ja millal mitte. Kui olin meie lasteaia kokatädile toona kõik ära rääkinud, küsis kokk: kas on veel midagi, mida Jakob ei tohi süüa? Tänapäeval on nad lasteaedades harjunud: üks ei tohi piima, teine pähkleid, kolmas muna, neljas mitte midagi neist…
Ma pakkusin, et võin lapsele ise nendeks päevadeks söögi kaasa panna, kui on sealiha, aga kokk ütles, et tema jaoks pole mingi probleem toit eraldi keeta. Ja soovitas, et toogu ma sea asemel mingi liha, mida Jakob tohib süüa. Viisingi kokatädile järgmiseks päevaks külmutatud halal-kana… Ja selgus, et neil on lasteaias täpselt seesama halal-kana!
Mida tähendab halal-kana?
See loom on tapetud islami seaduse järgi, põhimõtteliselt peab see olema tapetud nagu mahetalunikud seda teevad, pluss tapnud inimene peab olema kas moslem või praktiseerivkristlane või juudiusku. Loomale ei tohi enne tapmist teha mürgisüsti või gaasiga uimastamist, loomal tuleb kõri läbi lõigata, nii et veri voolaks välja.
Mahetalunikel on täpselt samad põhimõtted. Kord oli teleris üks dokfilm, ma kutsusin isa ka vaatama: mahetalumees seletas, kuidas nad loomi tapavad. Tõi näite: kui te poes ostate 200 grammi maheliha või 200 grammi tavalist liha, siis see maheliha tükk on tunduvalt suurem. Miks? Sest seal pole peaaegu üldse verd sees, aga tavalihas, kui loom on enne uimastatud, siis see veri tarretub soontes ja niiöelda jääb kinni. See on kahjulik, ja meie usu järgijatele ka konkreetselt keelatud.
Kust sa poes halal liha leiad?
Näiteks osa Taani firmasid ekspordib palju islami riikidesse ja samad tooted jõuavad ka Eesti poodidesse, külmutatud lihana. Kui ma ei leia poest halal liha, siis ma võin ka leida kristlasest mahetaluniku ja tema tapetud liha ongi halal.
Mis piirangud teie dieedis veel on?
Mõistagi ei tohi me süüa ka želatiini, sest see on tehtud seakontidest, nii et lasteaias antakse Jakobile kisselliports lihtsalt vedelam kui teistele.
Muide, absoluutselt kõik odavad jogurtid on želatiiniga ja kallimad on muu paksendiga. Ka osas odavates juustudes on želatiin ehk siga sees. Kui ma külla lähen ja võileiba pakutakse, siis ei lähe ma uurima: näita mulle juustu pakendit, mis siin sees on? Aga niipalju, kui võimalik, üritame neist asjust hoiduda.
Elad oma poegadega ema-isa kõrvalmajas, ilmselt on keeruline vaadata, et laps üle õue ei jookseks vanaema juurde sealiha sööma?
Meie peres on mu isa ainus, kes sööb sealiha, ja eriti sageli ema seda toitu ei tee.
Kui ma hakkasin moslemiks, kümme aastat tagasi, tulin Tartust ülikoolist vaheajaks koju ja ema oli teinud isa meeleheaks suure seaprae. Ma istusin laua taga, vaatasin praadi ja sain aru, et nüüd pean ma oma vanematele uudise teatama. “Ema, ma olen kindel, et see on väga hea, aga ma kahjuks ei saa seda süüa,” ja seletasin, miks.
Mu vanemad juba ammu teadsid, et mind huvitavad religioossed teemad ja ma otsin oma teed… Ja nad ütlesid “Ahah, mis seal ikka”. Aga ma vaatasin oma noorema õe ja venna nägusid! Vend ütles: ma olen ka moslem, mulle ka sealiha ei maitse! Ja mu väike õde, kes oli sel ajal viieaastane, tegi ka nägusid ja ütles: mina olen ka see m-asi, mulle ka ei maitse! Ja siiani nad ei söö sealiha. Lihtsalt ei maitse.
Kuidas islamipered jõulutralli suhtuvad?
Osa islamiühiskonna vanematest näiteks Prantsusmaal boikoteerivad seda: see on kristlik püha ja nad ei taha, et nende laps läheks jõulupeole. Samas on teised vanemad, eriti siinsamas Eestis, kes ütlevad: jõulupeod pole meil kristlusega praktiliselt üldse seotud, lapsed ei käi ju seda pühitsemas kirikus, miks ma peaks võtma lapselt ära selle lihtsa ilmaliku peo.
Meie peres on nii, et kui me oleme Eestist ära, siis ise ei hakka me mingit jõuluvärki korraldama. Aga kui me oleme siin, me ei lähe kirikusse ega kuula jeesuslaule, aga perekondlik söömine ja omavaheline kinkide jagamine on küll. Ma ei näe, et Eestis oleks jõulud kuidagi religiooniga seotud. Prantsusmaal on teine asi, seal on jõulude ajal koolides lauad Piiblistseenidega, ja neil on sellega seoses teravad probleemid. Ametlikult on Prantsusmaa ilmalik riik, samas surub koolisüsteem väga kristlikke pühasid ja nõuab, et laps peab jõulupeole tulema. Samas kui on moslemite pühad, siis heidetakse ette, kui laps puudub. Vanemad peavad leiutama valevabandusi. Terves riigis jäävad kõik islami perede lapsed kolmeks päevaks haigeks! Samasugused lood on hinduistlike perede ja pühadega. Väga variserlik.
Kas sa valmistad ka oma last ette viis korda päevas palvetamiseks?
Nad hakkavad palvetamist ametlikult õppima, kui on 7aastased. Muidugi juba väiksemad lapsed armastavad järgi teha seda, mis ema ja isa ees teevad. Jakob tegi just hiljuti ühe kõige pikema palve minu järgi ära: kõik liigutused ja retsiteerimised, mu hääletooni umbes järgi aimates. Nii et ta teab, kuidas see käib, tema jaoks on see normaalne, et emme ja issi niimoodi teevad.
Moslemi seaduse järgi saab inimene täiskasvanuks siis, kui algab tema puberteet, ja siis peab ta korralikult palvetama hakkama.
Poiste ümberlõikamise teema on omaette teema. Kes Eestis neid lapsukesi ümber lõikab?
Tallinnas ühes haiglas on kirurg, kes tegeleb sellega. Ta lõikab nii neid tavalisi eesti poisse, kellel on meditsiiniline vajadus, aga samuti neid, kel on religioosne vajadus.
Meie Jakob lõigati ümber Marokos, kui ta oli aastane, ja Joosep pole veel ümber lõigatud. Öeldakse, et soovitav on seda teha enne 3ndat eluaastat, enne, kui laps traumat mäletama jääb.
Kas lapsest ümberlõikamise ajal kahju pole?
Maroko haiglates lõigatakse väga kiirelt, laseriga, paraneb kiirelt. Jakob küll nuttis, aga minu meelest nuttis ta sellepärast, et teda hoiti kinni. Tunni pärast oli juba rõõmus.
Ja räägime siis ka teisest poolest: paljudel ümberlõikamata poistel tekib füsioloogilisi probleeme, näiteks lähevad liivaterad eesnaha vahele. Nende piinade taustal, ja kui lugeda, kui palju väheneb emakakaelavähi tõenäosus ümberlõigatud meeste partneritel… küsimus on hügieenis. Enamik ümberlõikamata mehi ei pese end korralikult ja kannavad seetõttu infektsioone.
Üks moslemite tabusid on alkohol.
Selle ma praegu lasteaiapõlves võin õnneks välistada. Aga ma pean ise jälgima, kui ostan komme: enamus Kalevi karbikomme on alkoholiga, natuke on maitse jaoks pandud konjakit või rummi. Isegi mõne jäätise sees on rummiessentsi. Meie põhimõte on, et see on igas koguses keelatud, sest kuhu sa muidu tõmbaksid piiri, millal saab väikesest kogusest suur?
Kujutan ette, et lapsele on keeruline seletada, miks on kommid ta sõpradele lubatud, aga temale keelatud?
Tihti on seda mult küsitud: kas sa kasvatad oma lapsi moslemiteks. Vastan sellele alati: jah. Kõik vanemad kasvatavad oma lapsi enda kõige paremat arusaama järgi, ole sa moslem, kristlane või täiesti väljaspool religioone olev inimene. Need on lihtsalt mu väärtushinnangud, mida ma üritan oma lapsele edasi anda. Kui nii võtta, siis kõik täiskasvanud diskrimineerivad oma lapsi.
Praegu Jakob veel ei taipa enda erinevust. Küllap ta hakkab kogu seda erinevust jagama selleks ajaks, kui ta läheb kooli. Praegu ütlen talle lihtsalt, seletamata: “Sina seda ei söö.” Konkreetselt vanaema-vanaisa juures laual võivad olla mingid pihvid – laps ju näeb, et mina ka ei söö neid. Minu jaoks on palju imelikum, kui vanemad joovad alkoholi ja ütlevad selle kõrvalt lapsele: sina seda ei joo.
Kui ta hakkab aru saama, eks ma siis seletan: sina oled moslem ja moslemid ei söö seda. Sest jumal on meile selle ära keelanud. Meie sööme oma asju, mida jumal meile lubab.
Teil oleks lihtsam, kui te elaks Marokos.
Me plaanimegi, et selleks ajaks, kui Jakob kooli läheb ja hakkab arukaid miks-küsimusi esitama, kolimegi oma perega tagasi Marokosse. See teistest erinemise teema on lastele raske! Samas Eestis on palju peresid, kes saavad sellega hakkama, ja eks me suhtleme ka omavahel, tekitame lastele vajaliku turvavõrgustiku.

Helen Peterson – Eesti Naine, juuni 2011

Tõenäoliselt ma ei liialda, kui väidan, et sõna „moslem“ toob meie kujutluspilti sähvatused terroristidest (st kuritegevusest), naiste ahistamisest kui ka egoistlikest meestest, kes naudivad mitmenaisepidamist. Kuid kas olete mõelnud, et analoogsed kujutluspildid võivad kerkida ka siis, kui räägitakse eestlastest?

Raamatus meeldis autori äärmiselt põhjalik ülevaade moslemi kultuurist, inimestest, hoiakutest ja sealsest elust. Kas te olete mõelnud, et äkki moslemi naised soovivadki katta end, välistades sellega enda keha liigse eksponeerimise? Või äkki ongi õigem keskenduda pigem pereväärtustele mitte järjepidevale edasirühkimisele karjääriredelil? Ja, nii nagu kõik Eesti mehed ei ole üksteisega sarnased, siis äkki ei ole ka seda moslemid? Kuid et ka minu perekonnas on kokkupuuteid moslemi kultuuri esindajatega, siis tunnistan ausalt, et peale raamatu lugemist püüdsin heita kõrvale tänu ajakirjandusele kinnistunud hoiakud, andes sellega võimaluse mõista kui ka kuulata oma vestluspartnerit. Olen rõõmus et tegin seda, kuna tänu tolerantsusele vestluspartneri suhtes avardus oluliselt ka minu enda maailmapilt.

Lugedes raamatut häirisid kohati autori Eesti ja Maroko võrdlused kui ka hinnangud, ülistades nendes viimast ehk Marokot ja kritiseerides esimest ehk Eestit. Arvan, et kuna on tegu kahe täiesti erineva ühiskonna kui ka kultuuriga, on hinnangute andmine natuke ebaõiglane. Tõenäoliselt mängis nendes ka rolli autori liigne emotsionaalne seotus nii Maroko kui ka moslemi kultuuriga.

Nõustun, et tegelikkuses ei tohiks me teha kiireid järeldusi pelgalt emotsionaalsete kujutluspiltide järgi. Ütleb ju ka raamatu autor: „… väga palju oleme kinni oma harjumustes. Tegelikult aga on nii, et see, mis meile normaalne tundub, tundub võib-olla just enamikule maailma kodanikest ebanormaalne, ja vastupidi.“ Seega, kui soovid rohkem teada saada moslemi kultuurist kui ka usust, siis raamat „Minu Maroko“ sobib selleks väga hästi ja seda eelkõige tänu autori julgele ja värvikale kirjastiilile.

Sirle Truuts – http://www.raamatumaailm.ee/terms/autor/katlin-hommik-mrabte