Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 21. apr. 2010

Tegelikult pidin ma oma Maroko-raamatu lõpetama kirjeldusega sellest, kuidas ma nüüd, neli aastat hiljem, lõplikult Marokosse kolin, et ennastohverdavalt laste, see tähendab Wafaa ja Azizi eest hoolitseda ning kuidas minust saab tõeline Maroko maama, kes ei karda ei külma, kuuma, pikka päeva köögis ega pesemata pesu kuhja. Ent elu ei kulge alati nii, nagu plaanitud.

Mul ei ole kunagi olnud ämma. Nüüd ei ole mul enam ka äia. Mu ämm jäi rinnavähki, kuid suri pärast paranemist hoopis haiglas antud üledoosi tõttu maksakahjustuse kätte. Äiale aga tehti pisike ohutu operatsioon, pärast mida kirurg kiirustas oma ema matustele ja unustas oma patsiendi teisele arstile üle anda. Hoolitsemata haav läks mädanema ning tuli teha uus operatsioon, mille käigus mu äi suri südamepuudulikkusesse. Jään teda alati hea sõnaga meenutama. Kogu oma sõjaväelikus karmuses oli ta väga suure südamega mees. Veel enne surma ostis ta Casablanca äärelinna korteri kahe erineva WCga. „Siin on WC Kätlinile, siin aga teistele. Selle me võtame!“
Mustapha kui pere vanima kohustus on teiste eest hoolitseda, isa roll üle võtta. Olin nõus kõik jätma, et teha, mis abikaasa kohus ning oma meest selles raskes ülesandes toetada. Siin aga tuli taas kord mängu marokolaste segane bürokraatia ja asjaajamine.

Aastaid tagasi, kui ämm suri, ajas äi pabereid, et onu saaks lapsed Prantsusmaale viia. Kulus mitu aastat ja palju raha, enne kui ta käega lõi. Nüüd tuli välja, et vaid paar allkirja oligi puudu. Eks vist onu südametunnistus ärkas, ta korjas allkirjad kokku ning Wafaa ja Aziz suunduvadki onu ametlike hoolealustena marokolaste tõotatud maale – Prantsusmaale.

Minust ei saa veel täisverelist Maroko maama’t. Ehk kunagi tulevikus, in ša Allah. Seniks aga lohutan jõudumööda lapsi, aitan kohvreid pakkida ning aid’i hõrgutisi ette valmistada – kohe lõpeb ju ramadaan.

Äiapapale ja ämmamammale, et Looja viimsel kohtupäeval mõne minu hea teo ka nende vaekaussi asetaks.

Isale ja emale tänutäheks selle eest, et nad on lasknud mul olla mina ise.

Pojale Jakobile ja kõhutitale, et nad mõistaksid, mis vatti emme on näinud.

Mustaphale, et ta ei väsiks mind toetamast.

Kätlin ehk Aiša, Hommik ehk Mrabte
Moulay Bouazzas ehk kusagil kaugel Maroko mägedes
29. ramadaanil 1430 ehk 19. septembril 2009

Advertisements

Read Full Post »

Nagu igas muuski tsiviliseeritud riigis, tuleb ka Marokos alatasa mingeid pabereid ajada. Kuna Maroko on aga kahtlemata üks eriline paik, kus elavad erilised inimesed, on ka bürokraatia siin väga eriline.

Esmakordselt puutun Maroko paberimajandusega kokku, kui läheme provintsipealinnas Khenifras käies ühtlasi mu mehevenna Lahceni isikutunnistusele järele. Pärast pikka ootamist, kuna vajalikku ametnikku parasjagu kohal ei ole, saab Lahcen oma isikutunnistuse viimaks kätte, kuid kaardi vasemas nurgas on hoopis kellegi naise pilt. „Sa oleksid ikka pidanud maksma!“ ütleb Lahcen ohates isale ning asub uut blanketti täitma.

Seisan sealsamas kõrval, silmad imestusest pärani. Mis toimub? Inimese isikutunnistus keeratakse nässu ja ta isegi ei protesteeri? Pärin Lahcenilt aru. „Ega sellel õiendamisel mingit mõtet ole, tulemus on ikka sama – tehke uus taotlus, parandame vea. Tegelikult on aga kirjutamata seadus, et kui kaarditaotleja ametnikule altkäemaksu maksmata jätab, tuleb kaart tagasi kas vale pildi, nime või sünniajaga. Seda trikki on ametnikud valmis lausa mitu korda kordama, kuni klient viimaks ära maksab.“

„Kuidas see ometi võimalik on?“ ei suuda ma mõista. „Kas selle vastu seadusi siis pole?“
„Oh, seadused, kes siis nendest hoolib?“ lööb Lahcen käega. „Ja pealegi, kuidas tõestada, et ametnik meelega vea tegi? Tegemist võib ju vabalt olla inimliku eksitusega, mille eest karistada ei saa. Ja ega see altkäemaks suur olegi – 10 dirhamit kaardi eest. Igaüks jõuab seda maksta, kuid ametnikule tekitab see kuu lõpuks tema niru riikliku palga kõrvale äraelamiseks vajaliku summa. Sellepärast ma ütlengi, et see on kirjutamata seadus.“

Seejärel Lahcen muheleb ning lisab: „Isa on meil selle koha pealt aga eriline – tema tahab ainult ametlike seaduste järgi käia, kirjutamata seadusi eirab ta igal võimalusel. Kui ma oma sõidueksamit tegin, keeldus ta kategooriliselt eksamineerijale maksmast, seepärast põrusin neli korda, kuigi oskan juba ammu sõita. Viimaks isa tüdines mind linna eksamile sõidutamast ja maksis. Samal päeval sain oma eksami sooritatud.“

Mõtlen seaduskuuleka kodanikuna endamisi, et mina küll kunagi kellelegi altkäemaksu maksma ei hakka ja kui vaja, lähen kasvõi kuningale kaebama, sest tegelikult ei muutu ju asjad kunagi, kui keegi kaevata ei viitsi ja kõik maksavad. Veel ma ei tea, et õige pea tuleb mul hakata oma sõnu sööma.

***

Minu esimeseks isiklikuks kokkupuuteks Maroko bürokraatiaga saab meie abielutunnistuse kinnitamine Kuveidi saatkonnas. Juba ette muretsejana uurin e-posti teel välja, mida me peaksime tegema, et ka Eesti Vabariik meie abielu aktsepteeriks. Kõigepealt peame oma abielutunnistuse laskma kas Kuveidi välisministeeriumis või mõnes Kuveidi saatkonnas kinnitada. Seejärel peame selle viima Eesti välisministeeriumi, kes peab omakorda saatma ametliku päringu Eesti saatkonda Saksamaal, et nood saadaksid päringu Kuveidi saatkonda Saksamaal, et nood saadaksid päringu Kuveidi välisministeeriumi, et nood saadaksid Eesti välisministeeriumi selle ametniku allkirja- ja pitserinäidise, kes abielutunnistuse Maroko Kuveidi saatkonnas kinnitas. Siis peab laskma abielutunnistuse tõlkida ja tõlke notariaalselt kinnitada.
See kõik kõlab väga keeruliselt ja pikalt, ent midagi pole parata. Asun entusiastlikult asjaajamisega pihta. Ei tea, kui entusiastlik ja lootusrikas ma oleksin siis olnud, kui oleksin ette teadnud, et kogu legaliseerimis- ning tõlkimisprotsess võtab kokku aega terve aasta. Soovitan soojalt – kui vähegi võimalik, ärge abielluge väljaspool Euroopa Liitu, kui soovite, et abielu Eestis kehtiks.

Maroko Kuveidi saatkonna aadressi leian interneti vahendusel. Seletuseks on juurde kirjutatud, et see asub USA saatkonna kõrval. Kui sobiv koht Kuveidi „osariigi“ saatkonnale! Kui aga õigel aadressil Rabatis kohale jõuame, leiame eest vaid USA kultuurikeskuse. Mustapha läheb asja uurima, kuid tuleb hetke pärast jälle porisedes tagasi. „Nad ei tee ustki lahti. Ütlevad, et ei tea midagi. Mis me teeme?“

Pikast sõidust väsinud, ei taha ma kuidagi sellega leppida, et meiega isegi mitte ei räägita, ning ajan ennast pahaselt autost välja, tipin uhkelt, pea kuklas, väravani, ja helistan kella. Värav avaneb otsekohe ning minu ees seisab naeratav turvamees. „Kuidas saan teile kasulik olla, madam?“

„Me otsime Kuveidi saatkonda. Netist saime selle aadressi. Ega te ei oska öelda, kus see saatkond nüüd võiks asuda?“ küsin tähtsalt. Kui mu vaist mind ei peta, siis peaks ka siin, Marokos, sama süsteem toimima nagu Kuveidis, see tähendab, et „valgetega“ ei julge keegi ülbitseda, kuna iial ei või teada, kui tähtsad isikud võivad need valged ise või keegi nende perekonnast olla.

Samal ajal on majast väljunud ka ülikonnas ametnik. „Madam, palun astuge sissepoole, me kohe uurime asja. Kas soovite kohvi või teed?“
„Tänan, ei!“

„Palun võtke istet. Võib-olla mineraalvett?“ Ametnik on kui sulavõi. Juba paar minutit hiljem astun kultuurikeskusest välja, käes paber Kuveidi saatkonna uue aadressi ja telefoninumbriga. Samuti annab ametnik mulle oma visiitkaardi, „nii igaks juhuks, kui peaks mingeid probleeme tekkima või te saatkonda üles ei leia“.

Kuveidi saatkond on justkui Kuveidi enese makett: hiiglaslik ootesaal on täis kullaga kaunistatud sambaid ja luksuslikke nahktugitoole, kõige nähtavamal kohal on aga emiiri ja kroonprintsi kuldraamides üleelusuurused portreed. Näib kummaline, et islamimaailmas, kus islami seaduse kohaselt peaks igasugune isikukultus ja valitsejate portreede demonstreerimine keelatud olema, on see tegelikult väga levinud.
Ka Maroko ei ole siin mingi erand – ükskõik kuhu minna, olgu see ministeerium, postkontor või kasvõi väike külahanuut, igalt poolt vaatab seina pealt vastu kuningas Muhammed VI. Kui siia juurde lisada marokolaste suur armastus oma punase rohetähega ehitud lipu vastu, mida samuti võib igal pool lehvimas näha, tulevad paratamatult lapsepõlv ja oktoobripühad meelde. „Suur Lenin, ta oli hea …“ – või kuidas see lauluke käiski…

Selline fotodes väljenduv isikukultus on aga seda imelikum, et tavaelus inimesed väga palju pilte ei teegi. Võib-olla on see tingitud paljude islamiõpetlaste arvamusest, et pildistamine nagu kujude ja ikoonide tegeminegi on justkui Jumala loomingu imiteerimine ja seega keelatud; võib-olla aga hoopis sellest, et sealsele rahvale ei ole veel sisse kasvatatud sellist jäädvustamisvajadust nagu meil Euroopas. Elatakse rohkem olevikus, minevik on läinud ja tulevik teadmata.

***

Ootesaali nurgas on väike klaasseinaga kontor. Samal ajal, kui Mustapha ametnikuga räägib, uurin mina klaasseinale kleebitud infot – siin on kõik saatkonna teenused ning hinnakiri araabia ja inglise keeles kirjas. Leian suurema vaevata Kuveidi dokumentide kinnitamise – 150 dirhamit.

„Meil veab, konsulil on praegu just vastuvõtuaeg,“ pöördub Mustapha minu poole, kui on oma dokumendi ette näidanud ja riigilõivu tasunud. Ametnik palub meil istet võtta ja kaob ootesaali teises otsas oleva massiivse ukse taha. Mõne minuti pärast on ta tagasi: „Kahjuks on konsul hetkel väljas, palun oodake natuke.“

„Ma juba mõtlesingi, et see kõik käib liiga lihtsalt,“ ei suuda ma oma mürgist kommentaari tagasi hoida, kui ametnik meid üksi on jätnud.
„Natukese“ kahe tunni möödudes kuuleme klasseinaga kontoris telefonihelinat, seejärel kiireid samme meie suunas. „Palun, konsul ootab teid!“ lausub ametnik ja palub meil endale järgneda. Ta juhatab meid ootesaalist pikka koridori, sealt omakorda mööda teist koridori uhkesse kontorisse.

Konsul on üle viiekümnene paks kiilakas mees, kes meie saabudes hoolega oma suu puhtaks pühib. „Assalamu alikum!“ lausub Mustapha.
„Walikum ssalaam!“ vastab konsul ametlikul toonil, seejärel pöörab ta pilgu meie poole ja kargab oma toolilt laia naeratuse saatel püsti. „Ählän, ählän!“ hüüab ta meie suunas veeredes ning oma kätt tervituseks Mustapha poole välja sirutades. „Palun võtke istet, palun võtke istet. Kuidas saan kasulik olla?“ vuristab ta. Möödun temast piisavalt lähedalt, et kuulda, kuidas ta läbi hammaste kartlikule ametnikule sosistab: „Miks sa ei öelnud, et naine ka ootab?“
Meie palve saab uskumatult kiiresti täidetud. Oma uhkel troonil veelgi uhkema kirjutuslaua taga istuv konsul laseb ühel ametnikul meie dokumendi enda ette asetada, seejärel seab prillid ette ja loeb dokumendi läbi, ise samal ajal pead noogutades. „Teate, tegelikult peaksin ma kõigepealt Kuveidi välisministeeriumi teie abielu kohta päringu saatma, aga kuna sellega läheks niikuinii kaua aega, siis usaldan teid ja kinnitan selle dokumendi,“ seletab konsul, silmad ikka veel meie abielutunnistusel.

Pilku dokumendilt tõstmata nipsutab ta sõrmi ja teine ametnik ulatab talle kiiresti pitsati, mille ta laseb matsuga meie abielutunnistusele kukkuda. Seejärel nipsutab ta jälle sõrmi ning esimene ametnik ulatab talle pitseri, mis samuti meie dokumendile oma jäljendi jätab. Viimaks kinnitab ta kõik ekstravagantse konksallkirjaga. „Nii, kas saan teile veel millegagi kasulik olla? Võib-olla soovite tassikese teed või vahest kohvi? Kui probleeme peaks tulema, siin on minu visiitkaart,“ ulatab ta väikese valge kuldtähtedega kaardi Mustaphale. „Kindlasti helistage! Olen alati teie teenistuses ja olgu probleem milline tahes, leiame sellele lahenduse.“

Ametnikule antakse käsk meid välja juhatada, mida too kummarduste saatel teebki. Viimase kummarduse osaliseks saame välisuksel.
„Noh, see ei olnudki nii raske, kui arvata võiks,“ lausub Mustapha, kui mööda tänavat auto poole kõnnime.

„Ei tea, miks see peakski üldse raske olema, meil on igal juhul õigus sellele teenusele, kuna abiellusime Kuveidis ja Kuveidi saatkond on kohustatud oma dokumente vajadusel kinnitama. Nägid, neil on isegi hinnakiri üleval,“ vastan ma nipsakalt, ise siiski samuti kergendust tundes.

„Alati ikka nii lihtsalt ei saa,“ lisab Mustapha ja pean nõustuma. Araabia maailmas tehakse kõike ikka pigem „homme“.

***

Eesti välisministeeriumi kodulehel on kirjas, et Eesti Vabariigi kodanikel on õigus Marokos viisavabalt viibida kolm kuud. Seejärel peab Eesti kodanik riigist väljuma ning võib kolme kuu pärast jälle tagasi minna. Kokku aga ei tohi ta Marokos viisavabalt viibida rohkem kui kuus kuud aastas.

Kui Mustapha meie Marokosse saabumisel kohalikus omavalitsuses meie abielutunnistust käib registreerimas, kinnitatakse talle, et kuna meie abielu on nüüd Marokos legaalne, ei ole mul kui Maroko kodaniku abikaasal enam ka mingit viisat ega muud paberit vaja – võin Marokos viibida nii kaua kui soovin. Arvestades sellega, mis minuga Kuveiti saabudes juhtus, ei saa minu süda rahu, seega uurime asja ka provintsipealinnas Khenifras, kus aga kinnitatakse sedasama.

Kui kolm kuud on peaaegu möödas, satub Mustapha isa takso peale üks Rabati kõrge ametnik ning ka minu juhtum tuleb jutuks. Ametnik ajab silmad suureks ja kinnitab, et Maroko kodaniku abikaasa saab väga suure tõenäosusega elamisloa, kuid selleks tuleb ikka kõigepealt taotlus esitada. Samal päeval jään mina aga nii rängalt angiini, et keegi ei taha mind sellise kurva uudisega heidutada.

Kui ma nädal hiljem haigevoodist tõusen, on kolmest kuust juba paar päeva ülegi. Oh seda õudust, kui teada saan, mis tegelikult toimub! Juba järgmisel päeval sõidame Rabatti, et viisapikendust taodelda.
Meie loo ära kuulanud, kehitab ametnik vaid õlgu ja teatab: „Meil ei ole isegi parima tahtmise juures võimalik teile viisapikendust anda, kui teil viisat üldse ei ole. Ka ei saa elamisluba nii kiiresti valmis, kui teil vaja oleks. Teie ainuke võimalus on Marokost välja minna, tempel passi saada ning siis uuesti sisse tulla. Nii saate passi ka uue saabumist näitava kuupäevaga templi.“

„Aga härra, kui ma välja lähen, ei lasta mind ju kolme kuu jooksul enam sisse!“ nuuksun nõutult.

„Oh, ärge muretsege, proua, lastakse ikka,“ naeratab ametnik. „Kas te arvate, et olete sellises olukorras ainus? Kõik teevad nii. Tuleb ainult midagi natuke passi vahele panna ja oletegi väljas nagu lipsti, kuigi olete viisarežiimi rikkunud. Tahate tagasi sisse tulla? Pange jälle midagi natuke passi vahele ja sees te oletegi. Meie, marokolased, suhtume sellistesse olukordadesse alati väga inimlikult – keegi ei lahutaks teid ometi teie abikaasast, teil on õigus siin olla. Ja kui ka seadus arvab teisiti, siis seadused on inimeste kasuks, mitte kahjuks mõeldud. Praegu sünniks sellest, kui teid välja jäetaks, vaid kahju ning ei mingit kasu, seega …“ Veel kord kehitab ametnik õlgu ning naeratab mulle julgustavalt.

Ah või et mina peaksin piirivalvuritele altkäemaksu maksma, et nad mind välja ja siis jälle sisse laseksid? Ei tule kõne allagi!

Mõne tunni pärast, kui juba pool teed Ceutani seljataga, on Mustapha ning ta isa suutnud mind peaaegu ümber veenda. Mida kõike üks inimene elus läbi tegema ei pea! Näe, marokolased hüppavad üle müüri, ujuvad pimedas üle Gibraltari väina, istuvad vagusi Schengeni viisaga sugulaste auto pakiruumis, maksavad hiigelsummasid selle eest, et keegi neile Euroopast passi ostaks või töölepingu muretseks, aga mina ei saa rahulikult ja ametlikult altkäemaksuga piirigi ületatud?!

Isa püüab mind omasoodu lohutada: „Ei ole viga, te tulete ju kohe jälle tagasi! Lapsed, näe, lähevad in ša Allah Prantsusmaale ja saavad siis kodus käia vaid vaheaegadel.“

See on mulle uudiseks. „Mis lapsed?“ küsin Mustaphalt.
„Onu tegi pärast ema surma ettepaneku, et võtab Wafaa ja Azizi enda juurde Prantsusmaale. Ta enda lapsed on ju suured ja naine kodune. Nüüd nad ajavadki hooldusõiguse pabereid. Pealegi oleks neil seal paremad õppimisvõimalused, parem tulevik …“

„Mismoodi parem tulevik? Ilma isata? Isa on neil ometi ju olemas?“ pean ma vahele segama. Näen, kuidas isa pisaraid tagasi hoiab. Ta käed roolil värisevad natuke.

Ei saa mina aru, mis häda ja valu neil marokolastel selle Euroopaga on! Kuna enamik neist sinna kunagi minna ei saa, mõtlevad nad, et see on paradiis, kust tullakse tagasi hunniku raha ning uhkete autodega. Kuid seda tavamarokolased ei näe, et need autod on liisingu või pangalaenuga ostetud ning rikkust vaid uhkete riiete jagu, pangakontod aga tühjad. Marokos ostetakse autosid sularaha eest ja uhkeid riideid vaid siis, kui tõesti pole raha kuhugi mujale panna. Eks ole see lumepalliefekt – iga marokolane, kes välja saab, peab tagasi tulles tõestama, et temalgi on kõik see, mis teistel naasjatel, et mitte häbisse sattuda – ja nii see müüt imedemaa Euroopa kohta muudkui kasvab ja kasvab.

***

Pean piiri ületama Ceutas, et mitte lennukiga kuskile Euroopasse ja tagasi sõita. Nii jään ikka Aafrika mandrile, kuigi ametlikult olen Hispaanias. Ceuta on suhteliselt suure autonoomiaga 28-ruutkilomeetrine Hispaania linn Aafrika põhjatipus, mida juba roomlased ja kartaagolased pidasid oluliseks pidepunktiks. Kuigi see ala, nagu ka Melilla ning mitmed saared Maroko ümber, peaksid iga võimaliku loogika kohaselt Marokole kuuluma, on võimsad riigid selle pärast alati võidelnud ja viimati läks Ceuta juba sajandeid tagasi Portugali lipu alt Hispaania lipu alla. Ceutas asub hispaanlastele oluline garnison ning seda peetakse ka Aafrika ja Euroopa vaheliseks puhvertsooniks – asub ju Euroopa manner Ceuta põhjatipust vaid 20 kilomeetri kaugusel.
Kõige hullem on muidugi kogu asja juures see, et Mustapha, kellel Schengeni viisat ega punast passi ei ole, ei saa minuga kaasa tulla. Olen oma õnnetuses täiesti üksi. Õnneks leiab Mustapha mulle piiri ääres nii-öelda giidi, ühe noormehe, kes suurima heameelega ja täiesti tasuta on nõus mind oma tiiva alla võtma. Marokolaste ja hispaanlaste kokkulepete hulka kuulub Hispaania-poolne luba lasta põhjamarokolastel ilma viisata Ceutas käia. Maroko piirivalve vaatab, kus provintsis on marokolase pass välja antud, ja kui ta on pärit põhja poolt, võib too kodanik piiri ületada.

Tavaliselt käiakse Ceutast igasugust imeodavat kraami ostmas. Hispaania valitsus maksab vahe omast taskust kinni. Ah et miks? Kuidagi peab ju ometi hispaanlasi sinna pisikesse kolooniasse elama meelitama ning seal hoidma; vastasel juhul oleks Marokol palju kergem seda väikest maajuppi tagasi enda valdusesse saada.

Minu giid ongi põhjamarokolane ning tema igapäevane töö seisneb Ceuta vahet käimises ja sealt kauba Marokosse toomises. Sellest tulenevalt tunneb ta nii piirisüsteemi kui ka Ceutat kui oma kümmet sõrme. Libekeelne on ta ka. Enne kui arugi saan, olengi juba Hispaania poolel. „Nüüd teeme ühe linnatiiru, et ametnikud vahetuda jõuaksid,“ ütleb ta mulle hispaania keeles, mida müstilisel kombel tänu prantsuse keelele mõistan. Prantsuse, inglise ega klassikalist araabia keelt keelt noormees ei räägi, mina aga ei oska maroko dialekti veel piisavalt hästi.
Linnatiir osutub lausa mitmetunniseks. Ma ei suuda ära imestada, kui erinev võib olla üks ja sama maa vaid mõnisada meetrit eemal – olgugi et tegemist on teise riigi territooriumiga, Aafrika põhjatipp on ju see ühtviisi. Ceuta näeb välja nagu iga teine Lõuna-Euroopa väikelinn, samas kui Maroko-poolne Cibta on tüüpiline Maroko asula.

Siin, hoopis teises maailmas, viib mu giid mind ühte väikesesse tänavakohvikusse, käsib istuda ja närvitsemise lõpetada ning tassib mulle ette suure kannutäie kanget teed ja hunniku ülimagusaid Maroko koogikesi. Mu Maroko ning Mustapha-igatsus on juba nii suur, et joon hea meelega tökat-teed ja söön peale meekooke. Nii on killuke Marokot ikka mul käeulatuses.

Ilmselt suudan oma giidi pideva küsimusega: „Kas nüüd võime juba minna?“ viimaks päris ära tüüdata, kuid ta ei näita seda sugugi välja ja kohtleb mind väga arusaajalt. Viimaks, kui olen juba kõik kõige hullemad stsenaariumid jõudnud läbi mõelda, ütleb giid: „Nüüd võime minna!“ Olen krapsti! püsti, mille peale ta naerma puhkeb. „Sul on ikka kole valu selle kojuminekuga,“ irvitab ta. Jah, koledasti tahaks koju!

Aga kohe veel ei saa. Kõigepealt peame minema „teejahile“, sest ega mu giid niisama Ceutas lõbureisil käinud. Käime läbi paar hulgimüügiladu, kus ta vilunud ja teadlikul kombel õigelt riiulilt õiged asjad leiab, ja viimaks võime taas kord sammud piiri poole seada.

Seekord läheb aega veidi kauem kui Marokost välja minnes, kuna rahvast on rohkem. „Istu sina siin, ma ise räägin nendega, sa värised kui lilleke tuules,“ naeratab giid mulle, haarates mu pudedate käte vahelt passi, toppides sinna vahele 100 dirhamit ning minnes piiriputka poole.

Istun kõnniteeäärele maha ega oska endaga midagi peale hakata. Ma ei teagi, kui kaua aega möödub, enne kui noor piirivalvur pea putkaaknale hiivab, mind läbi prillide takseerib ning seejärel jälle aknalt kaob. Mõni hetk hiljem on ka mu giid väljas ning vibutab võidurõõmsalt käes mu passi. „Valmis!“ hüüab ta juba kaugelt. „Ütlesin, et jäid pakke valvama, et ma ei tahtnud neid putkasse tassida,“ lisab ta, kui juba minu juures on.

Pakke? Alles nüüd märkan, et ta on kogu oma kauba minu kõrvale kõnniteeäärele ladunud. Küll oleks alles kole lugu olnud, kui ma oma meeltesegaduses oleksin lasknud need ära varastada! Aga mis sellest enam – asjad on alles ja minu passis on uue saabumiskuupäevaga tempel!

Ja korraga ei lähe mulle enam üldse korda, et pidin selle eest altkäemaksu maksma. Või õigemini, oih! „Palun vabandust, kui juhm minust su 100 dirhamit mitte tagasi anda!“ pomisen häbelikult. „Oh, pole midagi, tegeleme sellega, kui oleme teisele poole jõudnud,“ lööb noormees käega ja asutab end oma kaubakoormaga minekule. Mina hõljun talle seitsmendas taevas järele. Nii tore, nii tore, saan ikka tagasi koju!

Read Full Post »

Ühel hommikul kuulen ma peegli ees hambaid harjates trepil Najati vaikseid ja vilkaid, kuid üllatavalt kiireid samme. „Tädid on kohal!“

Üritatud sosinast saab küll pigem hüüatus, kui ta oma pea ukse vahelt sisse pistab. „Nad jõudsid nii vara, et mul on veel kõik sisseostud tegemata, pean minema! Ole nii kallis ja mine istu nendega seni, kui ma tagasi tulen. Tata pole ka veel tulnud…“

Loomulikult olen nõus seni Mustapha tädidega istuma, kui teised kohale jõuavad. Ega ma vist midagi suurt peale istumise teha saagi, kuna need tädid on vana kooli marokolannad ega mõista ühtki võõrkeelt, kui mitte maroko dialekti nende berberlannade jaoks võõrkeeleks pidada.

Riietun kiiresti, sätin räti juustele ning astun uniselt naeratust valmis pannes trepist üles. Püüan kõigest hingest reipam välja näha, et tädide kallistustele ja rõõmuhüüatustele reageerida. Siin ju ikka tervitatakse nii ja peaksin kuidagi sellele ülevoolavale rõõmule vastama, mis sellest, et on veel varajane hommik.

„Assalamu alikum!“ lausun ma laia naeratuse saatel valjul häälel. „Walikum assalam!“ saan suhteliselt kuiva vastuse ning seljataha visatud pilgu osaliseks. Kaks pikka kasvu tugeva kehaehitusega tõmmut 50. aastates naisterahvast talutavad pisikest kortsus memmekest WC suunas.

Nii vanamemm kui ka tema tütred on väga tõmmud. Kui suhteline kõik võib olla: Eestis oleks Mustapha väga tume, mõne meelest isegi „neeger“, kuid siin, Marokos, on ta pigem valge kui tumeda nahaga, kuna ta ema oli väga hele, isa aga on tume. Pere kolm esimest last, see tähendab Mustapha, Najat ja Lahcen, on midagi ema ja isa vahepealset, kuid paljude marokolastega võrreldes siiski heledad. Wafaa on hulga heledam kui teised, Aziz jälle rohkem isa moodi tume. Naljakas on neid kahte viimast kõrvuti vaadata – justkui ei olekski ühe pere lapsed.

Mõlemal tädil on seljas kirju lilleline öösärki meenutav kodukleit, ees põll ja peas suur rätik. Marokos paistabki naistel kombeks olevat kodus meie mõistes pidžaamas või öösärgis käia – neid peetakse siin koduriieteks. Kui välja minnakse, visatakse lihtsalt džellaba koduriietusele otsa. Arvatavasti on tädid jõudnud juba oma džellabad maha võtta – näen üht roosat ning üht õunrohelist diivaninurgas. Maapiirkondades minnakse tihti tänavanurgal asuvasse hanuut’i sussidega, olgu ilm milline tahes. Naljakas on teinekord vaadata, kuidas mõni pereema tänavale ilmub, roosade tuttidega sussid jalas.

Mustapha isa tõi mulle linnast ilusad mõmmidega kodusussid, nii et ta mõlemad tütred olid lausa varjamatult kadedad. „Mina olen ammu selliseid tahtnud, isa, miks sa mulle ei ostnud?“ torises Wafaa. Aga ega sellest hullu olegi, et sussid just mulle toodi – nagunii kasutavad ju kõik siin kõike ja vahel ei näe ma oma susse terve päeva. Isu neid jalga panna mul eriti enam pole, on need ju käinud teiste jalas läbi pori ja vee…

Naasen oma mõtete rajalt reaalsusesse ja arutan omaette: „Ahaa, ja vanaema tuli ka koos tädidega. Nojah, ega ole kerge korraga vennapoja naist tervitada ning ema tarida.“ Istun diivanile ja jään kannatlikult oma aega ootama. Vanaema saabki WCs käidud ning aidatakse kraanikausi juurde käsi pesema.

„Äfäk, ataini l-fuuta, ya binti! “ kõlab ühe naise suust peaviipega minu suunas. Fuuta, fuuta… mis see nüüd oligi?… ahaa, jah, käterätik, muidugi. Fuuta’t nad ju siin kõik alatasa otsivad, kuna keegi ei pane seda pärast kasutamist oma kohale, ikka jäetakse diivanile või kummutile vedelema ja otsi seda siis taga. Näe, seal tooli peal see praegugi lebab. Viin rätiku tädi kätte ja saan napisõnalise õnnistuse osaliseks. Käed kuivatatud, asub vanamemm oma kahe tütre toetusel taas elutoa poole teele. Seal istub ta valmis pandud tekile põrandal, toetab pea diivani äärele ning jääb tukkuma.

„Nüüd on siis minu etteaste,“ mõtlen, kui näen tädisid vanaema kohal end püsti ajavat, kuid selle asemel, et minu juurde tulla, istuvad nad oma ema kõrvale diivanile ja hakkavad omavahel juttu puhuma. Olen veidi pettunud. Olin juba jõudnud ülevoolavate tervitustega harjuda ja üle õla visatud tervitusest jääb hapu maitse suhu. Aga mis siis ikka, võib-olla on ka nii kombeks. Istun toa teise otsa ja uurin hoolega vaibamustrit.

Ega see muster eriti uurimisväärne ega keerukas olegi, seega on mul ülimalt hea meel, kui trepil Najati kärmeid samme kuulen. Hingetuna ning lõõtsutades jõuab ta elutoa uksele, vaatab mind, siis tädisid ja lausub neile midagi, milles tunnen ära vaid oma nime. Tädid raputavad vaid pead ja üks neist vastab: „Laa! “ Najat paistab hetkeks segaduses olevat, viipab siis käega minu suunas ning lisab: „Hää hija! “, mille peale tädide kulmud nende rättide varju kerkivad ja suur naeratus üle mõlema näo valgub. Najati rõkkava naeru saatel kargavad nad kärmelt püsti ja tormavad minu suunas.

Saan suure hulga kallistuste ja põsemuside ning arusaamatu sõnadevoolu osaliseks. „Kas sa siis tädidele ei öelnud, kes sa oled?“ küsib Najat, kui kaisutustest pääsen.

„Ei, muidugi mitte, ma arvasin, et nad saavad mu välimuse järgi ise aru, kes ma olen. Kui palju sinisilmi siin ikka liigub?“ vastan alandlikult, ise tädide poole naeratades.

„Aga näed, tuleb välja, et oled juba nagu iga teine marokolanna – tädid arvasid, et oled mõni minu sõbranna või naabriplika. Ka berbereid on ju blonde ja siniste silmadega.“ Ahjaa, olin jõudnud selle juba unustada. „Pealegi ei pidavat sa abielunaise mõõtu välja andma, oled selline pisike ja kleenuke…“ lisab Najat. Ei tea, mis nägu ma selle info peale küll tegin, kuid paistab, et tädid mõistsid, et olid oma avaldusega mind kuidagi haavanud, nii et mind maetakse taas kord kallistustelaviini.
Suures emotsioonikäras ärkab ka vanaema tukastusest ja nõuab otsekohe, et talle lärmi põhjust selgitataks. Kui tal pilt selge on, puurib ta oma pisikesed mustad silmad minusse, viipab käega ning ütleb: „Äži, Aiša! “ „Vanaema kutsub sind Aišaks, kuna ütles, et Kätlin ei jää talle eluilmas meelde,“ lisab Najat seletuseks. Laskun selle vana naise kõrvale põlvili. Ta võtab päris tugevasti oma kondiste sõrmedega mu lõuast kinni ning uurib mind mõne hetke pingsalt. Järsku tõmbab ta mu näo enda oma suunas ning suudleb mind mõlemale põsele ja laubale, seejärel midagi berberi keeles seletades. „Ta küsib Mustapha järele. Ütleb, et kiidab tema valiku heaks – sul pidid lahked ja arukad silmad olema ja lahkus ning arukus pidid olema ühe õige naise kõige olulisemad omadused,“ seletab Najat ja kiirustab kööki teed valmistama. Lähen talle appi.

„Miks vanaema põrandal istub?“ uurin Najatilt. „Kas ta on tõesti nii vana, et ei jaksa diivanil olla?“ „Ei,“ muheleb Najat „Ta ei ole kunagi diivanil istunud. Meie vanaema on väga traditsiooniline berberi naine, nagu ka vanaisa on väga traditsiooniline berberi mees. Sa peaksid nende kodu nägema – see on veelgi lihtsam kui Fatima oma, kuid seekord mitte vaesuse tõttu. Vanaisa ütleb, et liigne luksus teeb inimese laisaks ja haigeks ning vanaema nõustub temaga. Isa on palju kordi neile pakkunud, et maksab kinni uue maja ehitamise, elektri sissetoomise ning maja möbleerimise, kuid vanaisa keeldub alati kategooriliselt. Milleks talle kõik see, ütleb ta. Elu on ilma ise seda keeruliseks ajamatagi juba piisavalt keeruline. Vanaema ütleb, et kui ta diivanile istuma pannakse, jäävad ta kondid kangeks ja tagumik haigeks. Niisiis laseme tal teha nii, nagu ta heaks arvab. Ta on kõvasti üle seitsmekümne, aga valmistab siiani ise oma mehele süüa. Vett ja tulehakatist ta enam küll tuppa tassida ei jõua, kuid vanaisa jõuab ja abistab teda kõiges. Vanaisa töötab siiani oma oliiviistanduses, kuigi on juba ligi kaheksakümmend aastat vana. Isa tahaks, et nad siia koliksid, aga vanakesed on kategooriliselt selle vastu. Vanaisa ütleb, et kui tal nüüd töö tegemine ära keelatakse, sureb ta kindlasti mõne koleda haiguse kätte, mis on tingitud laiskusest ja liikumatusest. Seni, kuni ta omasoodu toimetab, tunneb ta end noore ja värskena…“

Midagi tuttavlikku on selles loos. Ka minu vanaisa ohkas kunagi, kui mu ema ja tädi palusid tal radikuliidi tõttu maa vahet sõitmise katki jätta ja lambad maha müüa: „Öelge, mida ma siis ometi piale akkan? Pensile mind juba saadeti, kui te mo lambad ka ää vötate, ei jää mul küll enam muud üle kui surra!“ Ja vanaisa lambad jäid alles.

Viime tädidele ja vanaemale tervituseks värsket teed, ülimagusaid koogikesi, mida Najat vahetevahel valmistab ja siis tarvilisteks päevadeks suurde plastkarpi peidab, ning kokakoolat. Siin peitub jälle minu jaoks müsteerium: terves araabia maailmas, alates kõige noorematest kuni kõige vanemateni välja, ollakse kohutavad kokakoolasõltlased. Euroopa moslemid joovad tavaliselt Mecca-Colat, kuna Coca-Cola Iisraeli toetuskampaaniast räägitakse vägagi palju; seega rahvas boikoteerib kokakoolat, siin aga ei paista keegi sellest midagi teadvat ega hoolivat.

Vanaema koogikesi ei söö – magus pidi tal kõhu kinni panema. Selle asemel rüüpab ta kordamööda kokakoolat ja kanget teed (kus on ometi tonni jagu suhkrut!) ja näksib kuiva leiba peale. Leivaviilu lõpetanud, kogub ta kannatlikult sõrmeotsa keele peal niisutades viimsegi leivapuru oma põlle pealt kokku ja pistab suhu. Ta nõuab, et tema kõrvale maha istuksin, ja seda ma memme meeleheaks ka teen. Ta muudkui seletab mulle midagi berberi keeles, millest ma sõnagi ei mõista, silub mu kätt ning tõmbab aeg-ajalt mu näo enda oma kõrvale, et mulle põsele musi teha. Ma vist meeldin talle!

Suudan tädisid veel kord üllatada. Mõne aja pärast kostub kõrvalolevast mošeest palvekutse. Ma tõusen vaikselt ja lähen teise tuppa palvetama. Kui tagasi tulen, saab mulle taas kord osaks hulgaliselt kallistusi ja musisid, mida saadavad pidevalt korratud: „Subhaana llah, ma ša Allah! “

„Mis siis nüüd lahti?“ uurin Najatilt.
„Tädid ei teadnud, et sa moslem oled,“ vastab Najat rahulikult ja lisab: „Ära nüüd ütle, et nad oleksid pidanud seda su välimusest arvama. Tädid ei ole kunagi Marokost väljas käinud ja arvavad, et ka kristlased kannavad rätikut. Aga seda teavad nad ometi, et kristlased moslemitega samal ajal ei palveta.“

Jälle on mul imestamist rohkem kui rubla eest – kui tädid teada said, kes ma olen, olid nad ometi nii õnnelikud. Ei tea, mis nad veel siis oleksid teinud, kui oleksid korraga minu identiteedi ja religioosse kuuluvuse teada saanud? Kui ebaaus on meie kultuur, mis kasvatab meid arvamises, et teised kultuurid ja religioonid on ebatolerantsed! Näe, need kaks lihtsat moslemist marokolannat võtsid mind omaks ja pidasid kalliks, kuigi arvasid mu kristlase olevat. Huvitav, kui paljud Euroopa kristlased näitavad üles nii siirast tutvumisrõõmu moslemist uue pereliikme vastuvõtmisel? Vanaema, sinu tunnustus muutus minu jaoks veelgi väärtuslikumaks.

Read Full Post »

Esmakordselt näen Najati parimat sõbrannat Fatimad seismas pisikese agulimošee uksel, päikesest pruun nägu üleni tedretähne täis, üleskääritud käised paljastamas kriimulisi käsivarsi ning arvatavasti külmas vees solistamisest punaseid ning veidi paistes käsi, ees suur taignane põll. Ent huultel on tal nii pimestavalt päikeseline naeratus, et ma hetkeks selle kontrasti tõttu ahhetan.

See agulimošee polegi õieti kellegi mošee, vaid nelja savitellisest seina ja puuokstest katusega ukseta ehitisvare, mida kohalikud elanikud tarvitavad koos palvetamiseks ning kus nende lapsed kordavad õhtupoolikuti Fatima käe all oma koolitükke. Kuid eks koraanis ole ju öeldud, et kogu maa on loodud masžid’iks ehk kummarduskohaks ehk mošeeks ning tegelikult pole mingit tähtsust, milline üks mošee välja näeb.

Fatima ei ole õpetaja. Ka ei ole tal Maroko uuendatud haridussüsteemi tõttu isegi mitte keskharidust tõendavat dokumenti, kuid see teda laste abistamisest kõrvale ei hoia. „Ehk läheb siis neil paremini in ša Allah,“ ütleb ta ja naeratab oma Hollywoodi-väärilist naeratust. Ei, mitte Hollywoodi, kuna see on enamjaolt võlts, Fatima naeratus aga midagi nii ehedat, et mõnel kaugemal ajal oleks see võinud poeetidele inspiratsiooniks olla.

Praegu peab ta aga piirduma oma pisikeste õpilaste inspireerimisega, kuna neil on teda vaja vähemasti sama palju kui poeetidel inspireerivat naeratust. Marokos nimelt käivad lapsed küll tasuta riigikoolis, kuid need, kelle vanemad vähegi oma maimukeste haridusest hoolivad, saadavad nad ka õhtusesse õppesse, mis on tasuline. Fatima naabrid ei ole suutelised seda raha maksma ning peavad ise kuidagi läbi ajama. Ja siin nad istuvad õhtuses õppes, riburada pidi üksteise kõrval põrandakaltsul, mis kunagi oli vaip, väikestes räpastes kätes raamat, vihik, niisama paberileht või isegi rebitud ajalehenurk.

Istume Najatiga seina äärde maha, et seda pilti pikemalt silmitseda. Lapsed on jaotatud eri vanusegruppidesse. Need, kes kohe meie kõrval istuvad, paistavad olevat kõige nooremad. Nende ülesandeks on kooris tähestikku lugeda. Ja nii nad kisavadki ühest kõrist: „Älifun, bääun, tääun…“ , ise samal ajal ühes rütmis ette-taha koogutades. Just niisamuti olen näinud vanades Araabia filmides lapsi koraanikoolis Koraani värsse õppimas – ikka rätsepistes põrandal ja kooris korrates, rütmi andmiseks edasi-tagasi kõikudes.

***

Sellest päevast alates käib Fatima meil sageli külas. Vahel kuulen juba teisest tänavaotsast tema naeru, mis kõlab heledalt üle terve kvartali. Usun, et mitte keegi, kes Fatimaga ühes ruumis viibib, ei saa kurvaks või ükskõikseks jääda.

Fatima on ka ainus, kes kohe alguses minuga ilma häbenemata inglise keelt pursib, mis sellest, et ta teeb hulga rohkem vigu kui Najat ja Lahcen kokku. Kui inglise keel napiks jääb, püüab ta vajaliku sõna prantsuse keelest õngitseda. Kui ka see ei aita, siis on alati olemas kehakeel, aga Fatimal ei ole kunagi kellegi abi vaja, et mulle midagi selgeks teha.

Läheme ka meie viimaks Fatimale külla. „Fatima kodu ei ole selline kui meil,“ hoiatab Najat mind juba ette.
„Mis tähendab, ei ole selline kui meil?“ ei mõista ma hoobilt.
„Tema isa sissetulek on väiksem kui minu isa oma,“ ütleb Najat diskreetselt ning sinna see jääbki. Asume teele mäest alla kesklinna poole. Arutan omaette, et kus Fatima siis elada võiks. Kas odavamad majad on siin, keskturul, kus liiga palju lärmi ja suitsu? Ei, me liigume edasi ja edasi, kuni jõuame linna piirini, kus laiutab prügimägi.
„Ega Fatima ometi prügimäel ela!“ hüüatan ma naljatamisi.
„Ei, siit edasi,“ näitab Najat prügimäe taha.
„Aga… aga linn saab ju siin otsa… seal ei ole enam midagi?“ ei suuda ma mõista.
„On … tule ja sa näed ise,“ on Najat napisõnaline.

Tõesti, prügimäest edasi asub vana jõesäng, kus Najati sõnutsi juba viimased kümme aastat ei ole vett. Sängi põhjas on näha kivi- ja sodihunnikuid. Najat astub varmalt ühe sellise ette ning hakkab sikutama mingit lauajuppi … oih, see on hoopis uks! Maja uks! Fatima kodu?

Seest paistab olukord vaid veidi parem kui väljast. Heal juhul nimetaksime Eestis seda ruumi vanaks lagunenud kuuriks. Eri suurusega kividest lapitud sein on vildak ja ebaühtlane, muldpõrandal on pilla-palla laiali neoonvärvides plastmassanumad ja väikesed kompsud.

„Tahad, ma teen su tuju heaks?“ naeratab Najat mulle silmanurgast ja tirib mind kättpidi pisikese eraldusmüüri taha.
„Mis see on?“ küsin ma, pimedas silmi kissitades.
„See on nüüd päris tõeline auk sulle. Noh, kas meie kodune WC ei tundu äkki kuninglik?“ Ja tõesti, minu ees laiutab päris tõeline muldpõrandasse kaevatud auk. Huvitav, kuidas nad seda korras hoiavad ja kuidas see ei haise?

Aga juba ongi Fatima meil vastas. „Ählän, ählän!“ hüüab ta ning naeratab jälle oma päikesenaeratust. „Astuge aga edasi ja ma tutvustan teile oma paleed.“

Muldpõrandaga kuurist jõuame katuseta sisehoovi, mille põrand on valatud betoonist. Värviliste plastmassvannide juures askeldavad kaks teismelist poissi, kes meid nähes vaikselt naeratades kaovad. Need on Fatima vennad või vähemasti kaks neist. „Assalamu aleikum!“ kostab kusagilt kõrgustest. Vaatan hääle suunas ja näen katusel istumas keskealist naist, kes meile energiliselt viipab ning samamoodi naeratab kui Fatima – see on kindlasti ta ema. Ja nii ongi.

„Mida su ema katusel teeb?“ pärin ma Fatimalt, samal ajal ta emale vastu lehvitades.
„Tead, see viimane rasedus on tal eriti kummaline, ta ütleb, et tahab päikest ja kõrgemal on seda rohkem. Ta teeb nüüd kõikvõimalikud kodutööd katusel. Praegu koorib ta seal näiteks juurvilju.”
Rase keskealine seitsme lapse ema, kes elab auguga onnis, koorib katusel kartuleid ning naeratab kõige selle juures nii päikeseliselt, et lausa kadedus tuleb peale? Selle peaks küll ei-tea-juba-mitmenda maailmaimena kirja panema! Ja niisuguse naeratuse retsepti peaks ka küsima, kuigi kardan, et seda saada on vist võimalik vaid geenidega. Korraga tunnen, et tema veel sündimata last ei tuleks haletseda, vaid ehk hoopis kadedust tunda, et ta saab sündida just sellisesse peresse.
Fatima juhatab meid kriuksuvast uksest sisse pisikesse tuppa, mille põrand on kaetud kirevatutiliste vaipade ja padjakestega. Toa nurgas on vana väsinud kummut, mille otsas korralikult kokku volditud tekkide hunnik ja klaasi taga mõni maalitud nõu. Teises nurgas on väike puitalus, millel veel väiksem telekas.

„Ahaa, see on siis teie elutuba?“ küsin viisakalt, mille peale Fatima heleda häälega naerma puhkeb, nii et pisaradki silmis.

Suutnud oma naeru veidi taltsutada, vastab ta: „Eeeei, see ei ole meie elutuba, see on meie kõigetuba, sest rohkem tube meil ei olegi.“
Ema… isa… seitse last… neli seina, vaibad, padjad ja tekikuhi… Mehaaniliselt loetlen silmadega kummuti otsas olevaid tekke. Huvitav, kas ikka igaüks saab oma?

„Palun võtke istet, ma kohe toon teile midagi nosida,“ viipab Fatima patjade suunas ning kaob.

„Kas tõesti nad kõik magavad siin?“ ei anna mu uudishimu kuidagi asu.
„Ma ju ütlesin, et Fatima kodu ei ole selline kui meil. Aga usun, et on hea, kui näed ka sellist Marokot… sest sellist Marokot on palju.“ naeratab Najat.

„Aga kas nad tõesti kõik magavad siin?“ ei saa ma rahu.
„Tavaliselt küll. Vahel magavad ema-isa ka köögis madratsil… Tead, seda maja ei tohiks siin tegelikult üldse olla. See on selline korratu, kuna Fatima isa ise ehitas selle oma kätega ja ta ei ole ehitusmees. Aga neil ei olnud lihtsalt kusagil mujal elada ja siis ehitasidki linna vaesed siia jõesängi elamud. Kui vesi peaks tagasi tulema, upuvad nad kõik…“ Selle peale jääb Najat mõtlikult oma sõrmeküüsi vaatlema.
„Aga miks linn midagi ei tee, kui see ometi on illegaalne?“ küsin ma õhinal.

„Linnavõimud ei taha neid siit välja ajada, kuna neil ei ole kusagile mujale minna.“
„Aga kui vesi tõesti tuleb?“
„No eks linn siis vaata, mis edasi. Seni aga ei puutu neid keegi, nad võivad rahus siin elada.“
„Ma ei saa aru, ma lihtsalt ei saa aru,“ jõuan ma veel omaette pomiseda ja juba ongi Fatima naerul nägu taas ukse vahel.
„Võib-olla tulete hoopis kööki mulle seltsiks?“ küsib ta kelmikalt. Ajame end püsti.

Köök on veelgi väiksem kui kõigetuba, vaevalt kuus ruutmeetrit. Paremal nurgas on vana kulunud madrats, selle ees veelgi vanem ja kulunum madal ümmargune laud vakstuga, millelt muster ammu maha pestud. Vasemal nurgas on lubjatud sein tahmast täiesti mustaks muutunud – seal on kolle. Pliiti ei ole, ainus elektriagregaat selles köögis on pisike nurgas surisev ja purtsuv külmik. Toitu keedetakse esivanemate kombe kohaselt nurgas oleval tulel, suures pajas. Kui silm juba paremini seletama hakkab, näen mustaks muutunud seina ülaosas ka avaust, mille kaudu suits välja pääseb. Kolde kõrval seinal on lauajupist riiul, millelt piiluvad alla kirevate taldrikute-tasside servad. Fatima istub keset muldpõrandat, ees puidust alus, ning vormib sellel õliseid koogikesi, mida seejärel koldes pannikesel küpsetab. Koogikesed maitsevad ülihead, nagu ka piparmünditee või õigemini rohuleotis, nagu seda siin nimetatakse.

Ema on vahepeal katuselt alla roninud ja tuleb nüüd meie juurde kööki. Ta sädistab kiiresti kevadise linnukese kombel maha terved heliredelid, samal ajal põlvili üle oma suure kõhu leivatainast sõtkudes.

Mõne aja möödudes on leivarattad küpsetamiseks valmis ja Fatima pakub välja, et näitab mulle, kuidas õige leivategu käib.

„Kas te siis ei saadagi oma leibu linnaahju küpsema?“ küsin ringi vaadates – tõesti, ahju ju siin ei ole.

„Ei,“ vastab Fatima. „Me ei jaksa selle eest maksta. Meie ahi on õues.“
Saabudes polnud ma märganudki maja ees suure sipelgapesa sarnast savihunnikut, millel puitkaas peal käib. Sinna on poisid vahepeal tule teinud ja sinna sisse paneme ka leivad küpsema. Küll see näeb alles vahva välja! Oma leivarattad!

Ahju kõrval leiva küpsemist oodates ja küpseva leiva aroomi kopsudesse tõmmates märkan seal kõrval imelikku puud, mille ümber on mähitud suur, justkui kasvuhoonekile. „Misjaoks see veel on?“ küsin Fatimalt, näpuga „kaunistatud“ puu suunas osutades.

„See on meie vannituba,“ vastab Fatima ning naeratab jälle oma päikesenaeratust.
„Kuidas saab küll see vannituba olla?“ ei suuda ma taas kord oma imestust varjata.

Fatima on kohe püsti ja valmis mulle demonstreerima: „Vaata, lähed siia kile sisse,“ leiab ta kilehunnikust avause ja kaob üleni kile alla. „Seejärel lased endale ülevalt august vett kallata, ise samal ajal siin seebitades,“ kostab hääl kilehunniku seest.

„Aga talvel on ju ometi külm end niimoodi õues pesta?“ uurin ma edasi. „Jah, seda küll, aga talveks me paneme raha kõrvale, et linna hamam’i minna,“ tuleb kohe ka vastus.

***

Istume Fatima juures veel mitu tundi, sest leiva küpsemise ajal on ema jõudnud ka lõunasöögi valmis teha ega taha midagi kuulda sellest, et me enne tema toidu mekkimist end kodu poole asutame. Ega meil kiiret olegi, sest Fatima ja tema pere seltsis on kuidagi eriliselt tore olemine. Ja kus mujal mulle veel pakutaks savihunnikus küpsetatud leiba ja hõrgutavat hautist katusel kooritud juurviljadest.

Kui Fatima kodu uks meie järel kinni langeb, on väljas juba hämar. Najat kiirustab vaikides kodu poole, kuna teab, et isale ei meeldi, kui me pimedaks välja jääme. Püüan oma samme tema omade järgi seada ja mõtlen elu üle järele.

Ma elan palees. Meil on rohkem tube kui rahvast, kaks glasuuritud auguga WCd, hiiglaslik gaasipliit, mikser, mida terve tänav laenamas käib, ja hiiglaslik sügavkülmikuga külmutuskapp. Meil kõigil on rohkem kui üks tekk ja meil on igaühel oma mobiil. Lastel on rohkelt vihikuid-pliiatseid ja kindel taskuraha. Ma elan palees, aga Fatima naeratust mul ei ole ega saa vist kunagi olema.

Read Full Post »

„Appikene! Ära seda nüüd küll tee!!! Jumala eest! Ta peksab su läbi, hoiab sind päevad otsa köögis kinni ja võtab lahutusel lapsed käest!”

Uskuge või mitte, aga pidin seda enne abiellumist rohkem kui ühe heatahtliku inimese suust kuulma. Lõpuks ei osanud ma enam muud moodi reageerida kui vaid malbe naeratusega. Sisemuses aga kriipis mõte – mis õigusega te minu abielu lahutate, enne kui see pole veel alanudki?

Kuna see teema on nii palju laineid löönud ka väljaspool minu isikliku elu konteksti, siis väärib see laiemat arutlust ja selgitust.

Alustan näitega ühest Prantsusmaal nähtud telesaatest. Noor töölisklassi prantslanna abiellub Pariisis juhuslikul läbisõidul oleva rikka naftašeigiga. Neiu kolib mehe koju ning esimesed kaks aastat on kui unenägu: kleidid, kalliskivid, lossid. Perre sünnib kaks poega. Seejärel aga muutub kõik – mees hakkab kurtma, et naine teda ei mõista ega tea midagi tema kommetest. Noorik kohkub, talle tulevad meelde vanemate hoiatused ja tuttavate peavangutused. Ta võtab oma kaks poega ja jookseb esimesele lennukile. Sellest ajast peale elab ta pidevas kolimispalavikus ja hirmus, et mees tuleb teda otsima ja lapsed ära röövib. Mees tulebki Prantsusmaale, kuid kuuldes, et naine teda näha ei taha, käib vaid koolis poegi vaatamas ja ütleb, et tuleb tagasi hiljem, kui lapsed on suuremad. Mis siis juhtuma hakkab, muidugi ei tea, kuid kas noorikul oli tõesti paanikaks põhjust?

Sellseid juhtumeid on palju. Mõnel on õnnetu lõpp, mõnel õnnelikum. Isiklikult ei tunne ma ühtki araablasest või mittearaablasest moslemi naist, kelle mees talle kuidagi eriliselt liiga teeks. Mees nagu mees ikka, vahest ainult selle vahega, et kuna on jumalakartlikum, siis viina ei võta, võõraid naisi ei vaata ja üldse on austus perekonna vastu palju suurem. Mul on siiralt hea meel, et ma ei pea kannatama taolist alandust, mida mitmed minu tutvusringkonna eestlannad peavad tundma, kui nende armas abikaasa külas kõigi juuresolekul teiste naistega flirdib. Eestis nimetatakse selliseid mehi seltskonnalõvideks, minu meelest on nad vaid kompleksides tüütused, kes end kanakarja ees pidevalt tõestama peavad.

Kindlasti tahaks keegi selle peale öelda: „Aga neist õnnetutest mosleminaistest on kirjutatud nii palju raamatuid ja vändatud filme ja üldse räägitakse neist alatasa televiisoris!“ Ent kas lääne ühiskonna õnnetutest naistest ei ole raamatuid kirjutatud, filme vändatud ja uudistes räägitud? Ka Eestis on lõpuks teadvustatud koduvägivalla probleem. Pealegi pole õnnelikus abielus naistest mõtet rääkida ega filme teha, igapäevaelu idüll tänapäeva publikut ei huvita. Teiste intriigid ja probleemid lasevad meil end paremate ja targematena tunda. Ka minul ei ole mõtet oma õnnelikust abielust kirjutada, sest keegi ei viitsiks seda lugeda.

Samuti ei tasu arvata, et sellised segaabielud on mingi viimase aja moeröögatus. Minu prantslannast kursusekaaslane abiellus mehega, kelle ema on blond ja sinisilmne prantslanna, „isehakanud“ moslem, ja isa tuneeslane. Elavad juba 30 aastat väga õnnelikus abielus, Tuneesias! Kedagi ei peksta, kööki või magamistuppa ei aheldata. Lapsi on peres kaks – poeg ja tütar, mõlemad kõrghariduse saanud õnnelikult abielus noored.

Eurooplanna ja moslemi õnnetu lõpuga abieludel on tavaliselt üks ühine joon – naine on kogenematu ja mees kosib teda vaid välimuse tõttu. Siinkohal tahan Eesti tüdrukutele üht asja südamele panna – kui ikka absoluutselt mehe kultuuriruumist ja perekonnast ei hooli ega tea, siis parem moslemile üldse mitte minna! Varem või hiljem tekivad sellest konfliktid. Kohe alguses tuleb kokkuleppele jõuda, kes milles mööndusi teeb (ja need ei pea loomulikult ainult ühepoolsed olema), muidu läheb pärast kindlasti lahinguks.

Kuid see soovitus ei kehti mitte ainult eestlanna ja moslemi abielu, vaid iga segaabielu puhul. Ja ega abieluõnn ole tagatud ka „omasuguste“ vahel. Kui palju on Eestis segaabielusid? Vist mitte eriti palju. Sellegipoolest lahutatakse meil kuni 68 protsenti abieludest, mis on Euroopa Liidu kõrgeim protsent. Nii et meie pole kindlasti mitte need õiged teistele moraali lugema. Ma ei tea, et selle kohta oleks ametlikku statistikat tehtud, kuid oma tutvusringkonna põhjal, kus on nüüdseks küllaltki palju eestlanna ja moslemi abielusid, võin kindlalt väita, et Eestis on mitu ja mitu korda rohkem abielulahutusi kui nende segapaaride vahel.

Teine ühine joon luhta läinud eurooplannade ja moslemite abielude vahel puudutab raha. Mitmed lahutatud abielude meespooled on Araabia poolsaare riikide rikkad naftašeigid, kes vahel Euroopast lõbureisidelt naisi „kaasa ostavad“. Noored kogenematud naised lasevadki end unistustel kaasa viia. Ent Eestiski võtavad abielus rikkad ärimehed noori näitsikuid armukeseks.

Loomulikult esineb ka moslemite vahel päris kummalisi või hukule määratud abielusid. Hiljuti olin kutsutud naabritüdruku pulma – verinoor 17-aastane tütarlaps abiellus 55-aastase mehega. Tervel meie tänaval ei olnud vist ühtki inimest, kes ei oleks tüdrukuga rääkimas käinud ning teda hoiatanud: peale selle, et too mees on vana, on ta varem juba kaks korda abielus olnud ja naised on mõlemal korral lahutusest väga valusate armidega välja tulnud.

Kuna aga mees on pururikas tänu suurele hulgale marokolastele, kelle ta illegaalselt Hispaaniasse tööle on aidanud, ei taha vaesest perest tütarlaps kellelgi lasta oma unistust purustada. Ka tema vanematele asjaolude selgitamine oli kui seinaga rääkimine – nende ainus järeldus oli see, et terve linn on nende tütre suure õnne peale kade. Mul oli kohutavalt kahju sellest süütust lapsukesest, kes klassi parima õpilasena siiski kooli pooleli jättis, öeldes, et haridust ei ole talle enam tarvis. Aga kes teab, võib-olla tuleb sellest veel väga õnnelik abielu…

***

Islamit süüdistatakse ka polügaamia lubamises, kuid Euroopas ja USAs on statistiliselt palju rohkem mitme naisega mehi kui islamiriikides, kus tänapäeval on tavaliselt igal mehel vaid üks naine. Kuna mehel on lubatud võtta veel teinegi kõrvale, siis ei tunne ta ka vajadust seda kellegi eest varjata.

Miks siis tavaliselt ei võeta? Kui esitada see küsimus moslemist meestele, vastavad nad kui ühest suust: „Hull oled või? Ühegagi tegemist!” Ja tõesti, arvestades marokolannade temperamenti, usun, et isegi mõmmina rahulik eesti mees ei kannataks rohkem kui ühte korraga välja.

Islami seadus näeb ette, et kui mehel on mitu naist, peab ta KÕIGILE naistele KÕIKE võrdselt jagama. Naine ei ole asi, mida omada – naise eest peab hoolitsema ja tööd rabama ning kõik tema õigused tagama. Kui ühel naisel on maja, peab teisel ka olema, kui ühel on auto, olgu ka teisel jne. Ja südant on ju veelgi raskem, kui mitte võimatu jagada. Enamik mehi loobub sellest „privileegist“.

Tegelikkuses saavad kahte naist endale lubada vaid väga rikkad ning väga vaesed. Väga rikkad, heakene küll, aga kuidas siis väga vaesed? Lihtsalt – kui mehel mingit vara ei ole, ei ole ju ka midagi jagada. Ühele naisele üks palm, teisele teine, kummagi ümber lina või pappkastist võrestik, ja ongi kaks maja.

Islam ei ole polügaamiat leiutanud ega ka kohustuslikuks teinud, vaid lihtsalt kahandas naiste arvu lõpmatusest neljani. Lisaks on polügaamia levinud vaid islami maailma neis piirkondades, kus see oli juurdunud juba enne islamit. Harva on see edukas, kui kõik perekonna osapooled, kaasa arvatud esimene naine, sellega nõus pole.

Mis puhul võiks naine nõustuda oma meest teisega jagama? Tegelikult on põhjuseid väga mitmeid. Näiteks ei saa esimene naine lapsi. Mustapha suguvõsas on üks kolmekümnendates eluaastates naine, kes abiellus kakskümmend aastat lastetus abielus olnud neljakümneaastase mehega. Ka oli nende armastus, nagu vahel öeldakse, „otsa saanud“, kuid lahutada ei soovinud kumbki, kuna läbisaamine oli hea ning lahutus määrinuks vaid perekonna head nime. Samuti ei olnud naine oma elus päevagi tööl käinud ning talle sobis hulga paremini mugavas korteris oma tavaelu edasi elada, mitte hakata 40-aastasena esimest korda tööd otsima. Kuna kõik abielu osapooled on asjakorraldusega rahul, ei näe ka mina siin midagi väära.

Ka võib põhjuseks olla esimese naise halvatus või raske haigus, mistõttu ta ei ole suuteline enda ega oma pere eest hoolitsema. Paljudel ei ole võimalust palgata abitööjõudu, seega võib mängu tulla teine naine, kui ta esimese hooldamise kohustusega nõustub.

Põhjuseks võib olla ka sõda, kus enamik abielueas mehi on surma saanud. Sellisel juhul peab keegi ju leskede ja laste eest hoolitsema ning õigus killukeselegi õnnele on ka neil noortel naistel, kes enne sõda mehele ei läinud. See põhjus peaks meile, eestlastele, eriti hingelähedane olema, sest kui Eestis oleks pärast II maailmasõda polügaamia olnud lubatud, oleks meid praegu neli korda rohkem. Minu enda vanaemal oli neli vanemat õde, kes sõja tõttu mehele ei saanud. Milline kadu! Enamik meist ei tea, et pärast II maailmasõda kaalus Saksamaa päris tõsiselt mõneajalist polügaamia lubamist, kuna riik oli meestest tühi ja kahju oli neist naistest, kes end Briti ja USA sõduritele müütasid, et kuidagi oma lapsi toita.

Põhjuseid võib olla veel. Peamine on aga see, et islam mitte ei nõua polügaamiat, vaid reglementeerib seda, öeldes, et vajadusel on mehel õigus abielluda kuni nelja naisega, juhul kui ta neid kõiki võrdselt kohtleb ning suudab neid kõiki võrdsel tasemel üleval pidada.

„Meil“ ehk lääne ühiskonnas aga peetakse salaja ikka mitut. Või kuidas muudmoodi nimetada neid mehi, kellel on mitu tüdrukut korraga. Abielurikkumist ju pole, kuna abielus ei olda. Kuid de facto on siiski tegu polügaamiaga, nagu ka väga kiirete partnerivahetustega suhete puhul. Kui palju on lääne ühiskonnas tänapäeval mehi, kellel vana naine lastega kodus ja noor armuke kõrval? Kus on siis õiglus nii abikaasa kui ka armukese suhtes?

***

Palju on minu käest küsitud, mis tõmbab üht Eesti tüdrukut nii kauge kultuuri ja usuga mehe poole. Kas nad on siis tõesti nii palju paremad? Kas meie mehed ei kõlba? Ei, miks ei kõlba! Häid ja halbu mehi on igal pool. Minu puhul mängis väga suurt rolli see, et ma täpselt tean, mida islam mehelt nõuab. Kui abiellun tõsiselt religioossetest seadustest lugu pidava mehega, võin olla kindel, et respekteeritakse ka kõiki minu õigusi.
Moslemist mehed näiteks ei arva, et naine on majapidamises töölooma eest. Parimaks eeskujuks neile on prohvet Muhammed, kelle naine Aiša vastas küsimusele, mida prohvet kodus tegi, nii: „Ta aitas alati majapidamistöödega ning parandas aeg-ajalt oma riideid ja kingi ning pühkis põrandat. Ta lüpsis oma loomi ise, pani neid ise köidikusse ja toitis neid ise.“ Ka on Aiša oma mehe kohta öelnud: „Ta aitas oma pereliikmeid nende kodutöödes, kuid kui kõlas palvekutse, jättis ta kõik katki ja lahkus palvusele.“

Üks kodune näide. Mustaphal tekib fatira ehk pannil küpsetatava mannakoogi isu. Mina vaatan aga televiisorit ja nii ta suundub ise kööki oma maiuspala valmistama. Ei lähe palju aega mööda, kui kööki satub ka väikevend Aziz, kes kohe uurib, millega vanem vend tegeleb. „Teen fatira’t!“ vastab Mustapha. Aziz uurib edasi: „Aga miks Kätlin ei tee?“ ja mina kikitan vastuseks kõrvu. „Aga miks ta peaks? Mina ju söön ka. Aziz, kas sa tead, et meie prohvet aitas alati oma naisi söögitegemisel ja tubade koristamisel? Ta ütles, et parimad meie hulgast on need, kes on oma naistele parimad!”

Read Full Post »

Enamik Maroko naisi on pesumasinad. Ei, ma ei tahtnud öelda, et enamikul Maroko naistest on pesumasinad. Täpselt nii on, nagu kirja sai: enamik Maroko naisi on pesumasinad! Ka mina – küll pisike ja äbarik, mõne väga algelise mudeli vääriline, kindlasti mitte suure trumliga automaatpesumasin, aga siiski.

Iseenesest ei ole käsitsi pesu pesemises ju midagi imelikku, kuna meie Eesti esiemadki pesid oma pesud kõik käsitsi, aga filmi või raamatu põhjal fakti konstateerimine ei ole sugugi sama kui selle sees elamine.
Pesu korjatakse meil suurde kollasesse pesuvanni, mis on pisikeses kolakuuris katuseterrassil. Nii viin sinna oma ja Mustapha pesu ka mina, kuni ühel hommikul ülemisele korrusele minnes kuulen katuselt veesolinat ja plärtse. Sohoh, mis seal siis sünnib? Uudishimu hiivab mind üles.

Eredas päikesevalguses ei seleta silm kohe täit pilti. Tajun vaid, et terve katuseterass on vett, rahvast ja mingit kirevat ollust täis. Kui silm juba veidi seletama hakkab, taipan, et vett on, inimesi on, kuigi vaid kaks – Tata ja Najat – ning see ollus, mida ma, päiksekiir silmas, kohe tuvastada ei suutnud, on pesu. Siin on valget pesu ja tumedat pesu, taevasinist, mererohelist, purpurset ja apelsinikarva pesu, lillelist, triibulist, laigulist ja täpilist pesu, terve katusetäis pesu! Punastest kahhelkividest põrand ei paista selle alt väljagi. Isegi lumivalgeks krohvitud äärismüür on pilla-palla pesu täis, justkui oleks vann plahvatanud ja kogu oma sisu mitmete meetrite raadiuses laiali paisanud.

Tata käised on nii üles kääritud kui vähegi võimalik. Ta kükitab hiigelsuure pesupali ees, millesse on torgatud veelgi hiiglaslikum pesulaud, ja hõõrub pesu nii, et vahtu on nii palis kui ka meetri raadiuses pali ümber. Najatil on veidi tagasihoidlikumates mõõtudes kauss, kus hulga vähem vahtu, ja ta ise töötab ka vähemat energiat rakendades – tema ülesandeks on pesu loputamine ja ülesriputamine. Nöör on juba nirisevaid riideesemeid paksult täis, aga lõppu ei näi sellel pesulaviinil olevat.

Silmanurgast näen, kuidas Tata torkab minu kleidi palisse ja hakkab seda ägedalt vastu pesulauda nühkima. Korraga on mul häbi – kui masin peseb, siis võib ju küll teistele oma pesu pesta tassida, aga kui seda peab käsitsi ja veel nii ägedalt nühkima… Punastan ja pakun Najatile, et võiksin tsentrifuugiprogrammiks olla, see tähendab pesu väänata ja seejärel üles riputada. Ta jääb mulle hämmeldunult otsa vaatama: „Miks sa pesu väänata tahad? See läheb ju nii täitsa kortsu. Vaata, kui pesu nööril alles vett jookseb, siis läheb ta ise oma raskusega sirgeks.“ Ahah, tähendab see, et ma neil siin triikrauda näinud ei ole, pole juhus. Jumal tänatud, et taipasin enda oma Kuveidist kaasa võtta. Käärin käised üles ning asun pesu riputama. Varsti ei olegi enam riputamiseks kohta. Müürile? Ahah, ja see pesemata pilla-palla Tata kaussi? Heakene küll…

Suures häbipunas otsustan, et hakkan ise oma pesu pesema. Vähe sellest, et mul midagi teha ei lasta, tööd ma neile usinaile ometi juurde ei pea tekitama. Ja minu meelest ka ei sobi, et teised peavad näiteks minu aluspesu pesema… kentsakas ju, või kuidas?

Igal juhul hakkan enda ja Mustapha musta pesu oma tuppa ühte kotti koguma. Kui seda on saanud parasjagu, toon katuselt väiksema pesukausi, lasen selle oma vannitoas vett täis ja tahan pesema hakata, aga pesupulbrit ei leia kusagilt. Säh sulle nüüd salaja tegemist, nii et teised ei näeks!

Lähen Najati käest pesupulbrit küsima. Tema jälle ei saa aru, mida ma tahan, mis pulbrit? Näitan kehakeeles ette. Viimaks mu käli mõistab mind: „Aaaa, tid, sa tahad tid’i saada? Miks sa kohe ei öelnud?“ Mis tid? Mulle tuuakse näha pesupulbripakk, millel seisab suurte siniste tähtedega „Tide“. Jah, just seda, aitäh. Aga pakk on tühi. Tuleb välja, et nagu šampooni ostetakse siinmail vaid pisikeste pakkide kaupa, mida meil ajakirjade vahelt tasuta reklaamproduktidena leida võib, ostetakse ka pesupulbrit üheks korraks, pisikese pakikesega, nii viis minutit enne pesu pesemist. See pidi odavam olema. Ei tea, kas ka pikemas perspektiivis. Igal juhul täit pulbripakikest majapidamises ei ole, kuna täna pesu ei pesta.

„Aga miks sa oma pesu pesta tahad? Kas meie pestud ei ole küllalt hea?“ Vaevu suudan selgeks teha, et ma ei põlga mitte nende pesemist, vaid neile töö juurde tegemist ja otsustasin seega ise oma ja Mustapha pesu pesta. „Noh, kui sa just nii arvad,“ soostub Najat viimaks, kuigi näen, et vastu tahtmist.

Tata uurib nagu alati väga abivalmilt kõrval, kuigi sõnakestki meie jutust aru ei saa. „Šnu, šnu ? … Või meie mini tahab ise pesu pesta? Jumala eest, no milleks siis Tata on? Kallike, jäta nüüd jutt! Sina oma pisikeste valgete kätega…“ Teen tähtsa näo pähe ja palun Najatil Tatale tõlkida, et minu pisikesed valged käed oskavad nii mõndagi. „I’m a woman of many skills !“ nagu öeldakse. Tata vaid muigab, võtab köögikarbist raha ja läheb välja… mulle pesupulbrit ostma.

Võtan oma ühe-korra-pesupulbripaki ja lähen alla pesu pesema. Noh, esimesel korral ei ole vigagi. Ainult et pesu väänan ma loomulikult välja ja enamik riideid on hiljem vaja üle triikida. Vähemasti on mul triikraud.
Aga mida aeg edasi, seda vaevalisemaks läheb minu pesupesemistseremoonia: juba kolmandal korral on mul selg täitsa haige, kuna mina pesukausi juures niimoodi kükitada ei oska kui Tata ja põlvili ei taha ka vee sees plätserdada, kui riided seljas on. Vahel saab meil vett soojendav gaas otsa, nii et pean kannuga pesu pesemiseks vett soojendama. Loputan külma veega. Ai, küll see on valus! Aga veel valusamad on Tata muiatud pisikesed valged käed, mis pöidla ja nimetissõrme vahelt juba teisel pesukorral pesu väänates puruks lähevad, kipitavad ja kuidagi paraneda ei taha. Kes oleks võinud küll seda arvata? Mustaphal hakkab minust ja minu kätudest viimaks hale ja ta ütleb, et peseb pesu ise, vähemastki kuni mu käed paranevad või pesumasin majja tuuakse.

Käed paranevad, aga pesumasinat ei ole ikka. Räägin küll sellest Mustaphaga kohe pärast esimest pesuseiklust katusel. Nõuan, et ta oma isaga sel teemal otsekohe vestleks ja see saab ka tehtud, kuid kui küsin, mis isa ütles, kehitab mu mees vaid õlgu: „Isa arvas, et eks ta vaatab seda asja, kui mõnda tehnikapoodi satub. Tegelikult olen ma seda juba ammu mõelnud, kui emagi veel elas, et kuidas küll naised jaksavad… pesumasinad olla. See on ikka üks hirmus raske töö. Rääkisin ka emaga sellest, et miks ta isalt masinat ei palu, kuid ema vaid vastas, et pole selle peale kunagi mõelnud. Seda, mida pole olnud, ei oska ju tahtagi.“

Kui kausis pesu pesemine minule peaaegu üle jõu käib, siis veelgi suurem on minu imestus, kui Tata ühel päeval paki pesupulbrit taskusse lükkab, kolm suurt villast tekki kokku lapib ja need endale pähe tõstab.
„Ja kuhu Tata siis nüüd läheb?“ küsin Najatilt, kes parajasti telekast Egiptuse seebikat vaatab.

„Jõe äärde,“ vastab ta toonil, nagu oleks rahakotti käes hoidva naise kohta öelnud, et too läheb poodi süüa ostma.

„Mis ta nende tekkide ja tid’iga seal teeb?“ ei anna minu uudishimu asu, kuigi aiman kõige hullemat.
„Ah? Eks need tekid ole mustad, vaja puhtaks pesta. Kes neid siin solgutada jõuab.“
Jah, eks tekid lähe mustaks muidugi, kui inimesed ei ole veel avastanud sellist tänuväärset asja nagu voodipesu. Ja Tata läkski. Mina aga mõtlen õudusega, kui hirmus raskeks need tekid muutuvad, kui need on veest läbi imbunud, ning mu pöidla ja nimetissõrme vahelt hakkab millegipärast kipitama.

Mõne aja pärast võtan äiaga asja ise jutuks. Seletan pikalt ja laialt, kui raske see pesupesemise töö on, näitan oma käsi ja avaldan imestust, kui tugevad käed peavad siinsetel naistel olema. Äi muigab selle peale: „Jah, teil on õigus. Ma ise ei ole elus küll eriti palju pesu pidanud pesema, nii ei tule ma selle peale, et masin võiks olla. Ja seni, kuni naised ei küsi… Paistab, et marokolannad, ükskõik kui kalleid kingitusi nad pulmadeks mehelt ka ei nõua, ei oska hiljem selliseid asju soovida nagu teie, sest väga suur enamik neist elab siiani ilma pesumasinata. Aga kui sellest juba juttu tuli, eks siis mõtleme seda asja.“

Ent mina mõtlen ikka ja jälle, kui väga oleksin pidanud hindama seda, et Kuveiti jõudes ootasid mind seal armsa abikaasa poolt sisustatud korteris nii sõber pesumasin kui ka semu triikraud, voodipesust rääkimata.

Read Full Post »

Eesti ühiskonnas on meedia ühekülgse kajastuse tõttu levinud palju väärvarusaamu islami kohta. Üheks õnnetuimaks teemaks on kahtlemata naise ja ema staatus islamis. Mida on aga islamil tegelikult emaduse kohta öelda?

Islam toetab tõesti traditsioonilist tööjaotust, kus naised võtavad peamise vastutuse kodu eest, samal ajal kui mehed on vastutavad nende majandusliku toetamise eest, kuid seda olulise erinevusega: emadust ja kodundust ei peeta karjäärist vähemtähtsaks. Otse vastupidi – emale saab osaks ülim austus, mida prohvet Muhammed palju kordi rõhutanud on. Näiteks tuli kord tema juurde mees ja ütles: „Jumala sõnumitooja! Kes inimeste hulgast on kõige rohkem minu seltskonda väärt?” Prohvet vastas: „Sinu ema.” Mees küsis: „Seejärel kes?” Prohvet vastas: „Sinu ema.” Mees küsis jälle: „Seejärel kes?” Prohvet vastas: „Sinu ema.” Mees küsis veel: „Seejärel kes?” Prohvet vastas: „Siis sinu isa.”

Koraanis on kirjas: „Me oleme inimesele kohustuseks teinud heatahtlikkuse tema isade ja emade suhtes; tema ema on teda kandnud, kannatades tema tõttu valu valu järel, tema võõrutamine kestab kaks aastat. Ole nii Mulle kui oma vanematele tänulik. Minu juurde viib sinu tee.“ (Koraan 31:14) ja „Sinu Isand on määranud: Ärge kummardage kedagi peale Tema; ning ärgu teil kunagi jäägu vajaka headusest teie isade ja emade vastu: kui üks neist või mõlemad peaksid sinu kõrval vanaks saama, ära ütle neile halba sõna ega kohtle neid karmilt, vaid pöördu nende poole vaid viisakate sõnadega ning halastusest langeta nende jaoks alandlikkuse tiib ja ütle: „Mu Isand, halasta nende mõlema peale, sest nemad kasvatasid mind, kui olin väike.”“ (Koraan 17:23-24)

Ühe teise islami jutustuse kohaselt oli üks mees teel palverännakule Mekasse, kandes seljas oma vana ema. Mees küsis prohvetilt: „Jumala sõnumitooja, kas olen nüüd oma emale tasunud?” Prohvet vastas: „Isegi mitte ühe karje eest, mille ta on sind kandes ning sünnitates esile toonud!” Mees oli väga üllatunud: „Kuidas on see võimalik, oo Jumala sõnumitooja?” Prohvet vastas: „Sina kannad teda, oodates ta surma, tema aga kandis sind, oodates sinu elu!”
Naisel on midagi, mida mehel ei ole ega saa ka kunagi olema – emainstinkt. Kui paljud emadest on märganud, et nad, kuigi tavaliselt väga raske unega, oma lapse iga liigutust läbi une kuulevad, samas kui ka kõige armastavam isa võib rahus edasi magada, samal ajal kui laps end hingetuks nutab? Kui nüüd järele mõelda, siis miks peakski üks kodune ema end halvasti tundma sellepärast, et tema tööks on tuleviku loomine, samas kui tema abikaasa ülesandeks on perekonna majanduslik kindlustamine? Lapsed on ju ometi iga pere kõige kallim vara. Seega on laste õige kasvatamine palju olulisem töö kui raha muretsemine. Kas naine on vaid köögi ja lastetoa ori? Võiks ju mõelda, et tegelikult orjab hoopis mees, et tema perel oleks kodus hea, samal ajal kui naine saab tegeleda sellega, mis meie elus tõeliselt oluline on.

Islam peab ebaõiglaseks koormata naist nii emaduse füüsiliste ja emotsionaalsete nõuetega kui ka töökoha professionaalsete nõuetega, mille tulemuseks on paljude naiste kurnatus ja perekonnaelu hävinemine majandusliku heaolu nimel. Uskuge või mitte, aga moslemid tunnevad tihti kaasa lääne naistele, kes kannatavad ärakasutamise all nii kodus kui ka töökohal, samas oma traditsioonilistes rollides tunnustust leidmata. Lääne naised, kes tahavad olla austatud ja tunnustatud, peavad tihti riietuma ja käituma nii, nagu mehed seda ette kirjutavad ning praktikas oodatakse neilt tihti karjääri eelistamist lastele. Miks peaks naine aga austuse väärimiseks sellise ohvri tooma?

Islam ei keela mosleminaisel saada kõrghariduse ega töötada väljaspool kodu, kuid raha, mis ta teenib, on täielikult tema oma, kuna mehed on ainuisikuliselt vastutavad pere ülalpidamise eest. Seega kehtib kuldreegel: naise raha on naise raha, mehe raha on aga pere raha. Nii tunneb naine end igati kindlana ning teda ei ole võimalik kasutada päeval rahateenija ning õhtul köögimasina ning lapsehoidjana, nagu meie ühiskonnas tavaks on. Naine väärib igal juhul austust ning ühiskonna meespool ei tohi ühiskonna naispoolt kuidagi ekspluateerida. Prohvet Muhammed on öelnud: „Parimad teie hulgast on need, kes on parimad oma naistele.”

Kätlin Hommik-Mrabte
Islami seisukohtadega naiste või mõnel muul teemal on võimalik tutvuda http://www.islam.pri.ee.

Ajakirjavarianti saab vaadata: BuduaariArtikkel-kevad10

Read Full Post »

Older Posts »