Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 26. mai 2010

Tegin Kätlin Hommikuga intervjuu aasta tagasi, kui Saaremaalt pärit neiu elas veel Prantsusmaal. Nüüdseks on Kätlin abielus ja oma elu sisse seadud hoopis mujal.

Kuidas su elu vahepeal on läinud?

Elu on vahepeal olnud muutusterikas ning kohati lausa pöörane. Käisin ära Kuveidis. Küsitakse, et kuidas siis oli, ette pakkudes, et ju mulle ikka see „islami-värk“ ei istunud. Ausalt, „islami-värk“ istus mulle täitsa hästi. Neil on seal näiteks seadus, et kui naine astub bussi, siis kõige esimesel istmel istuv mees peab talle istet pakkuma. Või siis jälle, kui mõni meeskodanik julgeb naiskodanikku tänaval tülitada, siis on naisel õigus ta kohtusse anda. Seega järgi jooksmist ning telefoninumbri lunimist nagu Prantsusmaal ei ole. Väga rahulik ning turvaline tunne on ringi liigelda. Inimesed on väga sõbralikud ning abivalmid, mitte sellised usuhullud ning pöörased, nagu neid ikka kirjeldatakse.

Kohe üldse ei istunud mulle kliima ja poliitika. Pärast minu mitmekordseid kokkuvarisemisi keelas arst mul – „hullul põhjamaa tüdrukul“ – kella 10-17 kuumuse tõttu (60 kraadi!) välja minna. Poliitiliselt – Kuveit võib de jure küll olla iseseisev riik, de facto on aga tegemist USA osariigiga. See oli ka põhjuseks, miks lõpuks Kuveidist lahkusime. Mu abikaasa, kes töötas ühes Ameerika firmas, lihtsalt ei pidanud enam vastu. Tükk tegemist oli veel, et ta Marokosse tulemiseks oma passi kätte saaks, kuna asi on läinud nii püssiks, et tööliste minemajooksmise takistamiseks on vastu võetud seadus – kuni Kuveidis töötad, on pass sinu tööandja taskus.

Millist nime sa nüüd kannad?

Nimi on mul ikka sama, kuna islami seaduse järgi naine oma nime ei muuda. Kuveidi abielutunnistusel pole sellist kohtagi. Meil on see komme tegelikult vana kristliku tava järgi, mis omakorda pärineb vanast juudi seadusest, mille järgi naine on mehe (isa) omand. Kui läheb mehele, saab mehe omandiks, seega kannab mehe nime. Tänapäeval küll koledasti kõlav komme, kuid minule ikka sümpatiseerib. Pole mul Eesti tavad veel kusagile kadunud, mõne küljes olen nüüd veel eriti kinni.

Kasutan siiski nimevarianti Hommik-Mrabte, kuna lihtsalt Hommikut kasutades on tihti avaldatud arvamust, et ma ei olegi abielus.

Kas kõik on olnud sinu jaoks nagu sa lootsid?

Kõik ei ole kunagi nii nagu loodetakse. Eks ma oleks lootnud, et Kuveidi kliima ei oleks minust päevaaja vangi teiud ning et abikaasa tööga oleks paremini läinud. Kuid ei või teada, milleks see jälle hea on.

Millised on olnud sinu jaoks suurimad meeldivad üllatused ja suurimad ebameeldivused?

Meeldivaks üllatuseks Kuveidis oli mulle näiteks see, et õhtuti käivad seal paljud perekonnad koos väljas, restoranis, šoppamas jne. Ja siis ikka nii, et ema paneb oma suure musta ürbiga lehvides, rahakott käes, ees ning isa vudib laste ning kottidega järele. Palju rohkem ongi just issisid tänaval lastega näha. Ja kindlasti pean mainima, et näidaku nad televiisorist, mis nad tahavad, aga isegi Kuveidis käib naisi ülisuurte dekolteede ning miniseelikuteda ja keegi ei ütle neile midagi.

Ebameeldivaks üllatuseks oli see, et väga paljud naised käivad ringi nagu värvipotid, sõna otseses mõttes. Selle koha pealt võiks küll keegi neid talitseda. Eriti inetu, kui kuuma tõttu värv mööda nägu alla jookseb. Siis veel jääb mulje, et Kuveidis KÕIK mehed suitsetavad ning keegi ei hooli, kas sa sinna sisse lämbud või mitte.

Marokos on õnneks olnud palju rohkem meeldivaid kui ebameeldivaid üllatusi. Siin muidugi ei saa taas mainimata jätta kohalike abivalmidust ning sõbralikkust. Isegi kui neil endil midagi ei ole, pakuvad nad sulle oma viimast ning panevad sind ennast tundma kuningannana. Ebameeldivused? KINDLASTI WC! Uskuge või mitte, aga marokolased ei kannata meie WCd, seda „peale istutavat“. Kusjuures ma uurisin, et glasuuritud „augu“ ja poti hind on sama.

Mitte, et Euroopas bürokraatia nüüd korralikult toimiks, aga siin on see ikka täitsa nässus – kui on vaja mõni paber korda ajada, siis mitte keegi ei tea, mida teha. Kõige lihtsam – ära uuri midagi, maksa mõnele ametnikule ning kõik saab iseenesest korda.

Väga ebameeldiv oli mulle alguses see, et mul midagi teha ei lastud. Kõik toimetused said abikaasa õe ning koduabilise poolt tehtud. Nüüdseks olen siiski „toimetamisõiguse“ välja võidelnud.

Millega sa iga päev tegeled?

Ma pole kunagi uskunud, et üks kodune inimene võiks päeva nii kiiresti õhtusse saata. Mul ikka tegemisi jagub: käin abikaasaga turisti mängimas, koristan, teen süüa, pesen pesu, loen Koraani, ligistilisi raamatuid ning prantsuse kirjandust. Hiljuti lõpetasi Uue Testamedi lugemise ning osalise tekstianalüüsi. Eriti aktuaalne on meil praegu viisadokumentide ajamine. Tahaks ikka abikaasa oma perekonnale ära näidata, kuid esimesest viisataotlusest keelduti, seletusi ei antud. Nüüd siis teeme kõik põhjalikumalt uuesti.

Kas sa võid oma igapäevaste tegemiste üle ise otsustada või pead kõiki oma tegemisi ülejäänud perekonnaga kooskõlastama?

Ei kooskõlasta ma siin midagi. Kui välja lähen siis ütlen kojujääjatele, kuhu lähen, aga seda tegin ka kodus, Eestis.

Abikaasaga on mul tõeliselt vedanud – kööki ta mind kinni ei pane, ei peksa ka, oma arvamust peale ei sunni.:) Ei, aga päris tõsiselt – kui mul siin vahel mõne asjaga raske kohaneda on, siis ta astub mu kaitseks välja ning ütleb, et las Kätlin teeb nagu tema tahab. Nagu ei olekski “õige araabia mees” – kisa tõstan mina palju sagedamini kui tema.

Kui palju on sinuni jõudnud nendest rahutustest, mis praegu Euroopas ja araabiamaades aset leiavad seoses Muhamedi kohta avaldatud pilapiltidega?

Isa mul just naeris, et kui tegime esimese viisataotluse, põletati Pariisis autosid. Nüüd siis põletatakse saatkondi. Pole ime, kui viisat ei anta. Abikaasa kirub mul siin ka mis kole. Väga kurb, et leidub inimesi, kelle jaoks teiste uskumused on vaid nali ning väga kurb, et leidub inimesi, kes teiste rumalusest ise end veelgi rumalamalt ülal pidama hakkavad.

Mis sa arvad taanlaste teguviisist, millega hiljem liitusid veel teisedki riigid?

Selline teguviis ei ole millegagi vabandatav. Inimese vabadus lõpeb seal, kus algab teise inimese vabadus. Karikaturistid lõikasid oma „vabadusega“ minu vabadusel tüki küljest. See ei ole enam pila, pigem poliitiline provokatsioon. Need karikaturistid ei ole ometi nii rumalad, et ei oleks teadud, mis nad oma teoga kaasa toovad. Aga lollidele leidub alati inimeerijaid – üks Iraani ajaleht kuulutas välja konkursi holokausti karikatuuridele.

Kas sa arvad, et Euroopa kultuur on jõudmas sinna, kus midagi ei ole enam püha?

Minu meelest on see pigem kogu inimsoo pime arvamus, et oleme vabad ja võime teha, mis tahame. Kui oma tegevusega teisi (üle miljardi inimese üle maailma) haavad, siis ei ole see enam sinu vabadus.

Kuhu jääb siis demokraatia ja sõnavabadus?

Ja kuhu jäävad tolerantsus ning elementaarne respekt?

Kas Euroopa on olnud liiga tolerantne sissetulijate suhtes?

Palju olen kuulanud Prantsusmaal kõnesid selle kohta, kui tolerantsed nad olid, lastes võõrtöölised sisse tulla. Keegi ei räägi sellest, et esimesed võõrtöölised toodi 19. sajandi lõpul sisse vägivaldselt, nagu orjad. Järelikult OLI NEID VAJA! Kui pärast II maailmasõda ei oleks Prantsusmaale sisse kutsutud võõrtöölisi, tänu kellele see riik taas üles ehitati, haigutaks Prantsusmaa asemel praegu sopaauk – nii halvad olid lood pärast suurt sõda. Miks peaksid need inimesed kaotama nüüd oma identiteedi ning kõik kandma ühtset maski, mis neile peale surutakse?

Teine küsimus, mille üle mõtiskleda tasub – kas eurooplased, kui nad „kodust“ välja lähevad, respekteerivad kohalikke tavasid? Kas prantsuse naised, kes oma abikaasade töö tõttu Maroko või Alžeeria kolooniatesse kolisid, hakkasid kandma džellabasid ning rätikuid? EI! Kas prantsuse mehed lõpetasid alkoholi joomise riikides, kus see oli seadusega keelatud? EI! Kas meie tänapäeva turistid mitte ei jookse igale poole „kannikapükstes“? Väljaspool Euroopat asuvate riikide tavasid peetakse siiani primitiivseteks ning naeruväärseteks.

Olen vahel ka endas avastaud taoliste mõtete algmeid ning need häbiga maha surunud. Mis õigus on minul arvata, et just minu tavad on paremad ning kasulikumad? Kahjuks on see kõigi eurooplaste ühine „haigus“. Ma ei oska seda muud moodi nimetada. Ma ei tee nalja, mõelge selle üle!

Miks tulijad ei vaevu kohanema?

Olles elanud Prantsusmaal kokku neli aastat, arvan, et võin sellele küsimusele anda adekvaatse vastuse – tulijad kohanevad! Nad võtavad üle kõik, mis nad vähegi võtta suudavad, aga neilt nõutakse KÕIGE omase hülgamist. Ükski inimene ei saa elada ilma juurteta. Kui keegi tahab sind vägisi välja kiskuda, siis hoiad just meelega ning pisarsilmi veelgi kõvemini kinni. Kuidas tundsid end eestlased, kui suur Nõukogude Liit tahtis keeta oma pajas ühtlast nõukogude rahvaste suppi? Eks me ikka hoidnud omast kinni, kuigi tundsime end juba kui võõral maal. Nemad ongi võõral maal, kuid tükikese oma peaks neile ikka jätma.

Kas islamimaades ei avaldata kunagi Muhamedi kohta karikatuure?

Kindlasti mitte! Islami seaduse järgi oon Muhammedi, nagu ka kõigi muude prohvetite kujutamine keelatud. Lihtrahvas kipub muidu Jumala asemel pilte ning kujusid kummardama. Kuveidis viibides olen mitmeid kordi sattuud ajalehti sirvides peale Osama Bin Ladeni karikatuuridele, Iisraeli Gaza sektorist väljakolimise aegu joonistati pildikesi palestiinlastest ning iisraellastest, kuid mitte kunagi midagi religioosselt solvavat.

Kuidas peaks Euroopa islami usku suhtuma?

Kõigi käesolevate sündmuste raames on Euroopal väga raske islamisse kuidagi teisiti suhtuda, kui suhtutakse. Kuid midagi peab muutma, muidu läheb see olukord ainult hullemaks. Siinkohal tahaks panna inimestele ühe asja südamele: katsuge hoida tolerantset meelt ning ärge alati uskuge kõike, mida teile räägitakse. Olen natuke käinud ja näinud ning paljud minu enda eelarvamused on tühjadeks osutuud. Inimesed on ikka inimesed, ükskõik mis nahavärvi või usku nad ka poleks. Ükski rahvas ei ole hullem kui teine, vaid indiviidid on.

Ilmunud ajalehes Oma Saar – 14.02.2006
Intervjueerinud: Heli Salong

Advertisements

Read Full Post »

Juhtusin täna väga huvitava blogi peal, kus kritiseeritakse “Minu Marokot”. Kriitika vastu ei ole mul midagi ja igal inimesel on õigus oma arvamusele, aga selle blogi juures jäi silma üks väga kummaline asi – kuigi mitmes kohas seal nii “ninamehe” jutus kui ka kaasanoogutavates kommentaarides on kirjas, et mina olen imelik ja rumal ja nö ajupestud, siis kogu seda kupatust lugedes jääb paratamatult kõrvaltvaataja pilgu läbi mulje, et neil endil on seal tegemist mingi sektiga.:P “Peatigu” seletab ees ja teised koogutavad järgi. Ja see vist on neil kestnud juba päris kaua aega, sest muidu ei julgeks ju see “prohvet” ometi oma kogukonnale ette kirjutada “Mida PEAKS arvama raamatust “Minu Maroko””. Siin ei jäätagi ju enam mingit ise otsustamise võimalust. Nagu 10 käsku. 1. “Minu Maroko” on nõme raamat. 🙂

Kummastav on vaadata, kuidas teiste juures midagi maha tehakse ja samas ise samas asjas kõrvuni sees ollakse.:P Ja kummaline on ka see, et MITTE KEEGI neist kommenteerijatest ei ole märganud “Minu Maroko” alapealkirja. Ju neil oli liialt palju tegemist “prohvetile” kaasanoogutamisega.:P MITTE KEEGI ei paista veidi sügavamalt kui pealispinnal mõtlevat, et mida autor kõige sellega ometi öelda tahab. Ükski normaalne inimene ei teeks ju niimoodi oma kodumaad ja rahvast maha, samas teise kultuuri ja usu suhtes tolerantsusele noomitades, kui sellel ei oleks mingit sügavamat mõtet taga. Aga nojah, eks nad sellepärast arvavadki, et ma ei ole normaalne.:)

Kui raamatu alapealkiri on “Maailma teistpidi vaatamise õpik”, siis võiks iga intelligentne inimene tegelikult ju eeldada, et selles raamatus on räägitud just sellest, mis on nö teistpidi, mitte korrutatud seda, mis nagunii kõigile teada on. Noh, näiteks, et eestlased on vaikivad ja tublid tööinimesed või et moslemid on terroristid. Kuigi, kui päris aus olla, siis seda, et ka moslemid on päris tavalised inimesed ja nendegi hulgas on debiile ja muid imelikke, olen ma raamatus ka mitu korda maininud.

Asja mõte on igal juhul kogu sellel seltskonnal täitsa ühest kõrvast sisse ja teisest välja käinud, millest on hirmus kahju. Aga samas ma mõistan siiski neid – inimesed tunnevad ennast vaid selles keskkonnas turvaliselt, mis neile tuttav on. Kui nende elu arusaamade alustalasid kõigutama hakatakse, muutuvad nad väga sõjakaks, sest siis kaotavad nad korraks maa jalge alt. Need, kes on arukad ja oma ninast kaugemale näevad, arvestavad sellega, et see juhtuda võib ja seega ei tee sellest suuremat nubrit; korraldavad oma maailmapildi uute faktide valguses ümber ja ongi kõik. Need aga, kes eriti kaugele vaadata ei viitsi, hakkavad meeleheitlikult asju nende vanadele kohtadele tagasi toppima, isegi kui need sinna enam ei sobi. Turvatunne ikka üle kõige!

Aga ma siiski leian, et need kaasakoogutajad võiksid ise ka viitsida lugeda ja mitte lihtsalt kommenteerida, et aitäh, et ütlesid, mida arvata, nüüd ma ei loegi.:)

Ise võite lugeda – http://tiguteek.wordpress.com/2010/02/05/mida-peaks-arvama-raamatust-minu-maroko/

Read Full Post »

Kätlin Hommik – Sorbonne’i ülikooli arabistikatudeng

Tere, kallis kodusaar! Mina olengi see „musta räti ja moslemi mõtetega“ Saaremaa tüdruk, kellest nädal tagasi siinsamas Oma Saares juttu oli. Vennaraas saatis mulle artikli ja hea, et saatis: nüüd on mul põhjust avalikult öelda seda, mida siiani olen üritanud vaid üksitukele julgetele küsijatele selgitada. Kerge see ju pole, kuna tegemist on siiski kõige sügavamal südamesopis peidus olevate mõtete ja tunnetega, mida nii lihtsalt päevavalgele ei tiku tooma, kuid parem ikka rääkida, kui rahvast teadmatuse hirmu küüsi jätta. Ega ma kade ole, kõike olen nõus jagama, ainult küsida tuleb. Spekuleerides võib tõesti kaugele ette jõuda või maha jääda või hoopis vales suunas liikuda. Pealegi, teada ju on, et kõige kohutavam tundub see, mis on kauge ja võõras.

Niisis, olen jah moslem, juba neljas aasta kulgeb sellel teel. Seega ei pea paika väide, nagu oleksin tulnud Pariisi araabia keelt õppima ja „loogilise jätkuna sellele tuli islam“. Moslem sai minust kalli Eestima pinna peal, Tartu Ülikooli seinte vahel (internet on paraku isegi seal informatsiooni otsingutel islami kohta suuremaks abimeheks kui raamatukogu), kuigi huvi oli juba varem.

Maailmaränduriks ma end ei pea, Euroopas on küll väike tiir tehtud. Huvi islami vastu saingi hoopis Taanist. Enne seda näris mind, nagu väga paljusid minu kaasmaalasigi, hirmu- ja tundmatusepisik selle usu suhtes: pommid, pikahabemelised terroristid, ärakasutatud lääne naistest tehtud filmid ja kirjutatud raamatud … Olin väga imestunud, kui sain teada, et minu väga heade semude hulgas on moslemeid. Poleks iial arvanud! Kuidas on see võimalik? Täiesti normaalsed inimesed ju!

Nii see paraku on. Paistavad ju alati välja vaid need, kes kõige valjemini kisavad. Kui paljud moslemitest on vägivaldsed või terroristlike kalduvustega? Vähemus! Samas aga „normaalne“, tavainimene kannatab!

Näiteks võib tuua ka Eesti. Kuidas paistab välismaailmale meie väike riigikene, millele me ikka pigem uhked kipume olema (ja õigusega)? Siin, Prantsusmaal, tuntakse Eestit suhteliselt halvasti. Euroopa Liitu astumine on meid küll veidi tuntumaks teinud, kuid siiski vaid riigina, keda nüüd isegi hädas Euroopal tuleb järele vedada. Need, kes Eestist muudki teavad, meid eriti hea pilguga ei vaata: odavad Ida-Euroopa tüdrukud, kelle käest kunagi küsidagi ei maksa, millist jooki neile pakkuda võiks: VODKA on meil ju nagu emapiim!

Inglismaal on see teema veelgi delikaatsem. Mõni aeg tagasi saatis korterikaaslase sõber meile lugemiseks väljalõikeid Londoni ajalehtedes ilmunud artiklitest, millest enamik kirjeldab Eestit kui odava viina ja odavate naiste paradiisi. Olin eriti šokeeritud ühe noore naise (Jana) pihtimusest, milles ta kiitles, kui hästi talle Londonis tema „teenete“ eest tasutakse ja küsimusele, kas ta koju Eestisse minna ei taha, vastas näitsik, et mis tal sinna ikka asja, kui lõbu eest siin nii hästi tasutakse, seal aga raske tööga sandikopikaid teenida tuleb.

On üldtuntud tõde, et Eesti tüdrukud on Euroopa rikkurite prostituudihierarhias päris hea koha saavutanud. Niisamuti on kõigile teada, et Bangkoki asemel hoopis Tallinnasse seksituristina minna tasub. Hoopis odavam ja lähemal ju! Samas hirmutab lustimisjanulisi Euroopa mehi veidi see, et Eesti pidavat olema üks Euroopa kõrgeima aidsiprotsendiga riik, kui mitte kõige kõrgem.

Süda tilgub verd iga kord, kui midagi sellist loen või kuulen. Ei ole harjunud oma rahvust häbiasjaks pidama ja kunagi ei pea ka! Aga kuhu on küll kadunud meie „eestlane olla on uhke ja hää“? Just meelega ütlen: olen jah eestlane, mis siis? Ei ole prostituut ega alkohoolik (ega see Pärnu valeviina juhtum ka päris teadmata ole), me kõik ei ole sellised! Normaalseid inimesi on ka!

Kas te ei arva, kallis kodurahvas, et moslemitegagi võib sama lugu olla? Need, kes rahulikult kodus istuvad, oma normaalset elu elavad ja kellelegi liiga ei tee, nendest ju uudistes ei räägita, filme ei kedrata, raamatuid ei kirjutata. Siiski on nemad see vaikne ja normaalne enamus.
Kui numbritest rääkida, siis ei saa mainimata jätta, et tegelik elu ei ole üldse see, mis sageli arvatakse. Tihti aetakse omavahel segi kaks terminit: araablane ja moslem. Statistika näitab, et vaid 18% maailma moslemitest on araablased. Ja ülejäänud? Kõige suurem moslemikogukond maailmas asub Indoneesias, palju on islamiusulisi ka hiinlaste hulgas (seega juba väga suur enamus maailma moslemitest on „pilukad“, moslem EI OLE rass!), Indias, Iraanis (iraanlased ei ole araablased, enamus neist on pärslased) ja loomulikult ei tohi unustada Musta Aafrikat („neeger“ võib veel lisaks ka moslemiks osutuda – Eesti emmede õudusunenägu?). Vähemusena ei tohi mainimata jätta ka Euroopat ja USAd.

Mida me kõik aga kipume unustama, on see, et väga suur hulk araablasi on hoopis kristlased: Palestiinas, Egiptuses, Liibanonis (katoliiklased, koptid, maroniidid jne.).

Seega- kas võime araablaste 20. sajandi poliitiliste probleemide jada islami kaela ajada? Või kas on võimalik, et kõik moslemi mehed oma naised vaeseomaks peksavad ning muuks kui sünnitamiseks ja kodu koristamiseks kõlblikuks ei pea?

Ilmunud 12.03.2005 ajalehes Oma Saar, vastusena nädal varem ilmunud artiklile, kus ajakirjanik, küll minu nime nimetamata, kuid mind ja minu Pariisi õpinguid kirjeldades minu moslemiks hakkamise asjaoludel ja moslemimaailma asjus spekuleerib; a la „Ta oli täiesti normaalne heade hinnetega tüdruk, aga ikkagi hakkas moslemiks.“

Read Full Post »

Prantsuse parlament võttis teisipäeval vastu resolutsiooni, mis mõistis hukka burka (musliminaistel keha ja nägu kattev riietusese) kandmise avalikes kohtades. Selle resolutsiooniga anti valitsusele nõusolek töötada välja burka kandmist keelustav seadus. Mida sellest arvata?

Jean-François Copé

Prantsuse rahvusassamblee liige

Väitlus ei käi muslimi pearäti kohta, mis katab juukseid ja laupa. Loomulikult on need Prantsusmaal lubatud. Keeld käiks kogu keha katva riide kohta, mida tuntakse burka või nikabi nime all. See ei ole riietusese. See on mask, mida kantakse kogu aeg ning mis muudab identifitseerimise või majanduses ja ühiskondlikus elus osalemise peaaegu võimatuks.

Võtame ühe näite. Fakt, et inimestel on keelatud Viiendat avenüüd mööda alasti jalutada, ei tähenda nudistide põhiõiguste vastast rünnakut. Samamoodi ei ole täielikult nägu katva riideeseme kandmine inimeste põhiõigus. Vastupidi, tegemist on ületamatu takistusega kogukonnas, mis ühendab inimesi sõltumata nende soost, päritolust või usutunnistusest. Kuidas on võimalik suhelda inimesega, kes peites naeratust või pilku – universaalseid signaale meie ühisest inimlikkusest – keeldub eksisteerimast teiste silmis?

Lühendatud International Herald Tribune´is ilmunud artiklist.

Kätlin Hommik-Mrabte

araabia filoloog ja islamoloog

Enamik Prantsusmaa muslimeid pidevalt pead ei kata. Vähemusest, kes pead katab, on omakorda imeväike vähemus, kes katab ka nägu.

Mõnes mõttes mõistan prantslaste hirmu võõra ees; eriti kui võõrast seostatakse terrorismiga. Samas puudutab see võõras nii väikest vähemust, et norida või lausa seadusi vastu võtta on kummaline.

Kui seadus tõesti vastu võetakse, on sellel kolm negatiivset tagajärge: see tundub vaenukinda loopimisena ja põhjuseks ei saa tuua „meie nende juures ka ei tohi omamoodi riides käia”, sest need riigid, kust on pärit enamik Prantsuse muslimeid, ei keela eurooplastel riides käia, nagu nad soovivad; seadus tekitab probleemi Prantsusmaal lihtsalt läbisõidul olevatele kaetud näoga naistele, näiteks Belgiast autoga Põhja-Aafrikasse puhkusele sõites. Naised, kes tõesti oma nägu näidata ei soovi, ei muuda meelt – seadus sunnib nad lihtsalt koduaresti.

http://www.epl.ee/artikkel/576607

Read Full Post »

“Minu Marokost”, Marokost ja islamist.

http://r2.err.ee/jarelkuulamine

Otsi üles 1. mai 2010 ja “Reisipalavik”.

Read Full Post »

„Inimesed on ikka imelikud – kõigepealt virisevad, et miks meile Eestisse mošeed ehitada ja kui mošeed ei ehitata vaid ostetakse kogukonna jaoks välisrahadega ruumid, mis asuvad kohas, kus tavakodanikke ei häirita, on vaja jälle viriseda ja intrigeerida, et miks just see plahvatuskindel hoone ja miks just seal …“ Nii hüüatas üks mu (mitte-moslemist!) tuttav, kui oli lugenud Eesti Ekspressis ilmunud Mihkel Kärmase artiklit „Kaitsepolitsei jälgib moslemeid“ (katkend siit – http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/eestiuudised/kaitsepolitsei-jalgib-moslemeid.d?id=30870097).

Artikkel tuli tõesti kentsakas välja, aga usun, et see oli ajakirjanikul taotluslik – islam on ju viimasel ajal nii kuum teema, see „müüb“. Kõik tahavad saada tükikese seda magusat kooki, aga keegi ei mõtle selle peale, kuidas meie, Eesti moslemid, kes me ei ole kuidagi sellist pidevat näägutamist ja norimist ära teeninud, ennast tunneme. Me ei ole ei radikaalid, terroristid ega muud moodi ühiskonnale ohtlikud. Me anname endast parima, et Eestis elavad moslemid ka sellele kuldsele keskteele jääksid, aga ka kõige kannalikumad inimesed võivad viimaks, kui nende kallal tüütuseni on noritud, vihastada … Jumal hoidku küll selle eest.

Kas Kaitsepolitsei meid tõesti jälgib? Kindlasti jälgib, sest see on ju nende töö. Mis nad aga meist arvavad, seda võiks pigem lugeda Kaitsepolitsei 2009. aasta aastaraamatust:

EESTI MOSLEMITE KOGUKOND
Eesti moslemite kogukond järgib mõõdukat islamit ning ei kujuta Eesti riigile julgeoluekuohtu. Suurem osa Eesti moslemeid on elanud siin pikka aega ning ühiskonda integreerunud. Ka viimastel aastatel siia saabunud islamiusuliste hulgas ei ole Kaitsepolitseiametile teadaolevalt isikuid, kes toetaksid radikaalset islamit või islamistlikke terrorirühmitusi.

Eesti islamiusuliste tegevust iseloomustas 2009. aastal aktiivsuse kasv ning suurenes usuelus osalejate hulk. Seda võis täheldada eelkõige oma usku taasavastavate endiste Nõukogude Liidu aladelt pärit moslemite hulgas. Islamisse pöördunute ehk konvertiitide arv Eestis kasvab pidevalt ning enamasti võetakse islam vastu islamiriigist pärit abikaasa mõjul. Samas on viimasel ajal üha enam inimesi jõudmas islamini ka iseseisvalt. Sel juhul saadakse infot islami kohta peamiselt Interneti vahendusel. Ent Interneti teel teadmisi hankijatel on märksa suurem tõenäosus jõuda pigem radikaalse islamini, sest radikaalsed islamirühmitused kasutavad uute toetajate leidmisel aktiivselt just islamialaseid foorumeid ja jututubasid, kus algajaid islamihuvilisi on kergem mõjutada.

ISLAMIKESKUS JA MOŠEE
Eesti islamikogukonna aktiviseerumine on peamiselt seotud islamikeskuse rajamisega Tallinnasse 2009. aasta kevadel. Keskuse asutamist finantseeris Saudi Araabia islamiorganisatsioon Al-Waqf Al-Islami, mida mainisime ka Kaitsepolitseiameti 2008. aasta aastaraamatus. Tegemist on heategevusorganisatsiooniga, mis rahastab mošeede ja islamikoolide rajamist üle maailma. Kuigi Eestis käinud Al-Waqf Al-Islami esindajad ei ole siin teadaolevalt radikaalset sõnumit levitanud, tekitab muret organisatsiooni sedavõrd suur osalus Eesti moslemite tegevuse rahastamisel. Teiste riikide varasem kogemus näitab, et enamasti on Saudi Araabia heategevusorganisatsioonide rahastamise kaasnähtuseks soov kontrollida ja suunata kohalike moslemikogukondade tegevust.

Täielikult vaid koguduse kasutada olev uus hoone on atraktiivne. Järjest enam moslemeid, nii neid kohalikke, kes varasemat palvelat pigem välitisid, kui ka välisriikidest saabuvaid islamiusulisi, külastab Tallinnas viibides vastset islamikeskust. Samas pole keskuse loomisega lahendatud ruumiprobleem pannud Eesti moslemeid loobuma plaanist rajada Eestisse ka traditsiooniline mošee. Ettevõtmise rahastajate leidmiseks käivad aktiivsed otsingud eelkõige Saudi Araabias, Araabia Ühendemiraatides ja Türgis.

MUUD ISLAMIORGANISATSIOONID
Lisaks Al-Waqf Al-Islamile on Eesti moslemitel kontaktid teiste islamiorganisatsioonidega Türgis, Saudi Araabias, Araabia Ühendemiraatides ning mitmes Euroopa riigis. Siinseid moslemeid kutsutakse osalema üritustele, pakutakse neile õppimisvõimalusi islamiriikides või ollakse valmis rahastama siinset tegevust. Sellised kutsed ja toetused on leidnud siinsete moslemite sooja vastuvõtu ning külastatud on islami konverentse välisriikides, lühemaajalisi usulaagreid ning mõnel juhul õpitud pikemalt islamiülikoolis.

Varasematest Kaitsepolitseiameti aastaraamatutes korduvalt käsitletud misjonärliku iseloomuga islamiorganisatsiooni Jamaat Tabligh liikmete visiidid Eestisse olid 2009. aastal varasemaga võrreldes harvemad. Külaskäikude vähenemise põhjuseks ei olnud siiski niivõrd Jamaat Tablighi kahanev huvi Eesti moslemite „harimise“ vastu, kuivõrd siinse kogukonna vastumeelsus nende misjonäride suhtes. Eesti islamikogukonnas suhtutakse ilmse umbusuga välisriikide jutlustajatesse, kes võivad levitada radikaalset islamit.

(Kaitsepolitsei aastaraamat 2009, lk 25-26)

SELGITUSEKS
Meie saidi statistika andmetel on umbes 70% konvertiitidest leidnud usu tänu moslemist sõbrale või abikaasale. Ülejäänud 30% on islami leidnud iseseisvalt. Sõbra või abikaasa abil islamini jõudnutest on vast pooled sellised, kes on islami täiesti omaks võtnud – seega on islamini jõudmine läbi kellegi teise olnud vaid tänuväärne juhus – ning nad ei jäta oma usku ka peale islami tutvustaja kadumist. Teine pool sõbra või abikaasa läbi islamisse astujaid on teinud seda vaid tolle meeleheaks; seega kaob koos abistajaga tõenäoliselt ka usk.

Kapo mainib, et neil konvertiitidel, kes islamiga tutvuvad Internetis jututubades, on suurem tõenäosus ohtlikuks muutuda. On väga oluline, et neile, kes on enda jaoks islami leidnud, võimaldataks nende emakeeles (seega meie riigis eesti või vene keeles) adekvaatset infot. Selle poole pürgime ka meie oma saidiga ning selleks on ka Tallinna islamikeskus oluline. Meie sait ega Eesti Islami Koguduse mufti ei propageeri nö radikaalset islamit, mis soosib vägivalda ja terrorismi. Moslemid, kellele antakse adekvaatset infot nende religiooni kohta, on ühiskonnale täiesti ohutud!

Mis puutub Saudi Araabia organisatsiooni Al-Waqf Al-Islami abisse, siis see on meie kogukonnale äärmiselt teretulnud. Seda abi ei tasu tava-eestlasel kuidagi karta, kuna, nagu mainitud sai, on tegelikult meie ühiskonna moslemite harimine meile kõigile kasulik – ei meie, kohalikud moslemid, ega ka muud Eesti Vabariigi kodanikud, ole huvitatud terroriaktidest Eestis. Eelkõige peame me ise oma kogukonnal silma peal, sest kui meil peaks siin midagi traagilist sündima, teeb see kõigi ülejäänud kogukonna liikmete elu väga keeruliseks ja isegi ohtlikuks. Seega on kahtlused, nagu varjaksime me endi hulgas enesetaputerroriste või muud moodi ohtlikke tegelasi ning valmistaksime oma „plahvatuskindlas hoones“ lõhkeaineid või teeksime seal midagi muud kahtlast, täiesti absurdsed ja alusetud.

Al-Waqf Al-Islami esindajad, kes on korduvalt Eestit külastanud, on meile ka südamele pannud, et teataksime koheselt kohalikele võimudele, kui endi hulgas kedagi kahtlast märkame, sest me keegi ei soovi ju, et midagi kohutavat juhtuks. Ka on islamikeskuse juhile korduvalt öeldud, et ta peaks alati jälgima, kes keskuses käivad ja mida külastajatele räägivad. Keskuses ööbimine või omapäi pikemalt viibimine on tundmatutele välismaalastele keelatud. Al-Waqf Al-Islami on heategevusorganisatsioon, mis sponseerib üle maailma programme, mis tegelevad moslemite abistamisega; sealhulgas tõesti ka mošeede, islamikeskuste ja koolide rajamisega, kuid ka naiste ja laste õiguste eest seismise ning rahumeelse islami ja araabia keele õpetamisega. Al-Waqf Al-Islami sponseerib muu hulgas ka islamiraamatute trükkimist, keeldudes trükkimast raamatuid, mis on kuidagi vaenule õhutava sisuga. Seega ei ole nende tegevuses tegelikult midagi kartmisväärset. Aga eks muidugi hirmul ole suured silmad.

Need paar Jamaat Tablighi liiget, kellega mul on kokkupuude olnud, on Eestis käinud selleks, et vaadata, kuidas elavad siia islamimaailmast kolinud moslemid; et neid manitseda oma usku säilitama ja mitte kohalikele muret valmistama sellega, et nad end baarides täis joovad, kaklevad ja naisti lollitavad. Kõik see jätab islamist eestlastele halva mulje ja seega tuleks seda vältida.

24. aprillil 2010 toimus meie islami kultuurikeskuses Turath lahtiste uste päev, mille raames oli kõigil võimalik Keevise 9 hoonega tutvuda, kuulata loengut „Mida võiks teada islamist?“ ja vaadata sajandeid vana Eesti moslemikogukonna vanade Koraanide, õpikute ja islamirõivaste näitust. Tulevikus on plaanis taolisi üritusi korraldada veelgi, nii et kes soovib meid uurima tulla, hoidke silmad lahti. End on võimalik registreerida meie teavituslisti (http://www.islam.pri.ee/teavituslist.php), mille kaudu saadame infot taolistest ja muudest üritustest, uutest raamatutest jne.

Read Full Post »

(artikli 3. osa, mis räägib islamist ja osa 4.-st – kokkuvõttest)

Kooskõlas reeglitega. „Ka islami usu keskmes on usk Jumalasse,” räägib õpetajaametit pidav ja islam.pri.ee lehekülge haldav Kätlin Hommik-Mrabte (29), kes ise hakkas moslemiks üheksa aasta eest. Islami peamine mõte ja jõud väljendub juba sõnas „islam“, mida võiks tõlkida näiteks „terve, ühes tükis, rahus olemine“ või siis „enda Jumalale allutamine“.

„Kui inimene allutab end selle tahtele, Kes on tema loonud, ükskõik kuidas seda Kedagi siis nimetatakse, leiab ta sellega stabiilsuse ja rahu ning tunneb end tervikuna,“ tutvustab Kätlin moslemite elutunnetust.
Kätlin selgitab, et kui meie tahame oma igapäevaseid asju ajada nii, nagu meile õige tundub, siis moslemid ajavad neid nii, nagu usk ette näeb. Kui aga midagi valesti läheb, ei tee nad sellest reeglina suurt probleemi. Nad suhtuvad nii, et kui midagi on määratud tulema, siis see tuleb nagunii. Ehkki sellist lähtepunkti on juba ajaloo ja kultuuritausta erinevuste tõttu siinkandis pigem rasek mõista, oleks ometi lahe, kui meiegi elutunnetusse oleks mingi selline stressimaandamise faktor sisse kodeeritud.

Islam kui eluviis tähendab kinnipidamist väga konkreetsetest reeglitest, mis puudutavad elu eri tahke. Kas või majapidamist, sest islamis on „puhtus pool usust“. Olulisim igapäevakohustus on aga viis korda päevas palvetada.

„Palve jõud on selles, et see annab inimesele võimaluse ennast kõrvalt vaadata, aeg maha võtta ja arutleda, kas ta ikka teeb oma elus kõik nii, nagu peaks,“ ütleb Kätlin. „Samuti annab palve raskel hetkel jõudu edasi pürgida, sest usklik inimene usub, et Jumal ei vasta siirale palujale kunagi „ei“. Kätlin märgib, et kui ka Jumal palvest välja lülitada, on tegu siiski väga kasuliku kombega, mis võimaldab inimesel viis korda päevas aja maha võtta ning iseendasse süüvida.

Tegu pole reeglitega reeglite pärast. „Eesmärgiks on ikka harmoonilisem ning rahulikum elu,“ selgitab Kätlin. „Inimene, kes usub mingitesse põhimõtetesse ja neid põhimõtteid ka täidab, elab paratamatult harmoonilisemat elu, sest ta on endaga rahul.“

Kui ka kõige muu osas võib seos islami tõdede ja omaenda elukese vahel kuidagi hämaraks jääda, siis üks on kindel – süsteem aitab palju. See sõna kõlab jäigalt ja piiravalt, aga järjepidevus endale olulise teema arendamisel või pisutest meelerahu toova harjumuse kujundamisel on lõppude lõpuks üsna hästi töötav kullasoon …

… Aga sellised tõekspidamised nagu kaastunde olulisus, kannatuste kaudu arenemine ning arusaam, et kui sa annad, siis ka saad, iseloomustavad rohkem või vähem nii kristlust, budismi kui ka islamit.
Eks igaüks saab otsida oma õnne sealt, kust ta seda kõige enam loodab leida. Aeg-ajalt aga on nutikas astuda teisele poole skeptilist meelt ja vaadata, mis siis juhtuma hakkab.

Anne & Stiil, detsember 2009

Read Full Post »