Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 12. juuni 2010

Tuleb kohe öelda, et mina olen tõesti õige inimene seda raamatut arvustama. Eelkõige seetõttu, et ma kohe üldse ei salli seda usinalt kultiveeritavat multikultuursust ning ka seepärast, et üldiselt on moslemid mulle sümpaatsed.

Alustama peaks vast sellest, et kasutan teadlikult sõna «moslem». Jah, ma tean, et eesti keeles juurutatakse viimasel ajal sõna «muslim», aga sellise muutuse taga ei näi olevat muud kui vaid pisuke oletus, et nii oleks õigem ning suur himu taaskord kellegi ees lömitada ja keeleteadus poliitilise(lt korrektse)ks muuta.

Jah, see minu sümpaatia moslemite asjus põhineb eelkõige emotsioonidel ning võibolla ka vähestel teadmistel moslemite ja araabiamaailma asjus. Mulle lihtsalt meeldivad rahvad ja riigid, kel on püsiväärtused paigas. Niisamamoodi meeldivad mulle ka juudid ja nende riik. Meeldimine ei summuta muidugi mu eestlaslikult rammusat kriitikameelt …

Edasi: http://raamatumaailm.ee/node/3927

Read Full Post »

Kui Epp minuga 2009. aasta Eesti Vabariigi sünnipäeval ühendust võttis ja palus kaaluda, kas sooviksin kirjutada raamatu „Minu Maroko“, oli minu esimeseks mõtteks „Ei, ei soovi.“ Eks mul oli selleks ajaks juba tunne, et minu lugu on üpris ära leierdatud ja keda see ikka niiväga huvitada võib.

Teine mõte (ja minu puhul kipub ikka teine ja mitte esimene see õige olema) aga oli hulga loovam – minu kahe kõrva vahel eostus idee, mida ma kuidagi raamatuks sünnitamata jätta ei saanud. See idee, mis oma tekkimishetkest peale iga minutiga aina kindlamaid piirjooni omandama hakkas, seisnes selles, et Eesti rahvale maailma veidi teisest vaatevinklist näidata. Minu loost pidi saama „maailma teistpidi vaatamise õpik“. Soovisin lugeja kutsuda teisele poole maailma „meie“ ja „nende“ omaks eraldavat piirjoont, paluda teda end ringi keerata ja seejärel „teiselt poolt“ „omade“ poolele kiigata. Kui muidu mitte, siis puust ja punaseks on meil ju alati toiminud.

Selle idee valguses koostasin mõtterikaste kuude jooksul pika raamatuplaani ja valasin kogu oma loo kõrbekuumas Maroko suves paberile (või õigemini küll arvuti ekraanile).

Kirjaniku (või kirjutaja, sest mind kirjanikuks nimetada on selge liialdus) jaoks on raamat ikka veidi nagu oma laps: talle kingitakse võimalikult ilus nimi; teda vormitakse „kasvamise ajal“ ikka nii ja naa, oma parima arusaamise järgi. Nii oli ka minu raamatuga. Mida ma aga värske autor-vanemana mõista ei suutnud oli see, et kui raamat on „täiskasvanuks“ saanud ja valmis ellu (loe: poeriiulile) astuma, hakkab ta autor-vanemast hoolimata oma elu elama. Ükskõik, mis ideid autor-vanem oma laps-raamatusse ka sisestas, edaspidi sõltub kõik juba lugejast ja tema maailmapildist.

Nii sain ma peagi peale oma „lapse ellu astumist“ kerge šoki osaliseks, kui Internetiavarustest avastasin, et minu raamatusse on sisse mõeldud asju, mida mina sinna pannud ei ole ja minu meelest vägagi selgetest puust-punaseks vihjetest on hoopis plastmassist-siniselt aru saadud.

Kui raamatu alapealkiri on „Maailma teistpidi vaatamise õpik“, võiks eeldada, et seal püütakse midagi teistpidist näidata. Minu suureks üllatuseks ei ole aga väga paljud lugejad seda üldse tähele pannud. Kui minu eesmärk oli tasakaaluks välja tuua meie, eestlaste ja eurooplaste, endi silmis olevaid palke ja moslemite palkidele vahelduseks ka pindudest rääkida, siis võeti seda eestlaste ja eurooplaste mahategemise ning islamipropagandana. Eks ma pean sellega leppima, et islam meie ühiskonnas ikka veel tabu teema on ja et meid, moslemeid, kardetakse sama palju kui jehoovatunnistajaid, aga üllatus, et „Minu Maroko“ ka islamist räägib, on lugejate puhul küll selge liialdus. Kui Maroko on 99% islamimaa ja autor moslem, siis kuidas saakski eeldada, et raamatus killukestki islamit ei ole? Eks mu enda üllatus tule ka vist suurest naiivsusest – kuidas võisingi ma eeldada, et mu kaaskodanikud kõik enda vastu suuantud kriitikat millegi sügavamana võtavad.

Sama palju, kui raamat peegeldab autori hinge, peegeldab see ka lugeja oma. Mul on kõigist vääritimõistmistest hoolimata siiralt hea meel, et selle hingepeegliga maha sain ja et mul on õnnestunud ka paljude erinevate lugejate peegeldusse kiigata.

Loodan siiski, et neid vaikseid mõtisklejaid, kes „Minu Marokost“ endale mõtlemis- ja kasvamisainet leiavad, on siiski rohkem kui neid, kelle ainsaks huviks seoses selle raamatuga on eneseõigustus ja arutelu selle üle, kui ilus või inetu ma siis ikka seal Pariisis välja nägin, kui kaua ma täpselt Marokos elanud olen või kui suur protsent minu ajust nii kõva puhastuse läbi teinud on, et üldse enam ei tööta. Meie, eestlased, oleme ju siiski muu hulgas tuntud ka kui kaua ja sügavalt mõtlev rahvas, seega ehk jõuab midagi veel hiljem kohale. Nagu anektoodis öeldakse: kolmapäeval eestlasele nalja rääkida ei tohi, muidu hakkab pühapäeval kirikus naerma. Ehk pole siis pühapäev veel kätte jõudnud.

Helgeid mõtteid ja avatud meelt soovides,

Kätlin Hommik-Mrabte

Read Full Post »

Kätlin Hommik on noor Saaremaa neiu, kes elab praegu Prantsusmaal ning on ennast leidnud islamiusus.

Moslem sai sinust Tartu Ülikooli päevil ja oled sellel teel neljandat aastat. Mis jäi sinu jaoks luteri usus vajaka, et leidsid islami?
Selgusest! Kristlik mõte on üks ilusamaid filosoofiaid, kuna ma usun, et selle põhi on tõesti tulnud Jumalalt. Probleem on ainult selles, et inimesed on aja jooksul liiga palju isekust sinna sisse valanud ja Piibel ei ole enam Jumala sõna inimese kohta, vaid inimese nägemus Jumalast. Piibel on kõige aluseks, kuid kui palju on inimesed ise juurde lisanud!

Oled õppinud islamit ülikoolis teoreetiliselt, kui palju on sul olnud kokkupuuteid islami igapäevaelu praktilise poolega?
Sorbonne’is on meil õppekavas islam, see tähendab religioon kui nähtus Lähis-Ida ühiskonnas, selle mõjutused ajaloole, keelele, kirjandusele, mitte otseselt islami seadus. Sellekohastel loengutel käin ma Pariisi peamošees, kust pärinevadki minu otsesed teadmised islami seadusest islami enda seisukohast ja islami praktikast. Kaks aastat olen neis loengutes osalenud igal nädalavahetusel vähemalt kuus tundi.
Minu kokkupuude islami igapäevaelu praktilise poolega on väga otsene – palvetan viis korda päevas, paastun ramadaani ajal, loen Koraani jne. Kui palju otsesem veel saakski olla? Mul on palju moslemitest sõpru, kelle igapäevaelust ma osa võtan. Puutun islami praktilise poolega rohkem kokku kui teoreetilisega, kuna elu ise on praktiline.

Kas oled valmis islamiusuliste igapäevaelu reeglid omaks võtma ja elama sealses ühiskonnas?
Ma olen need reeglid juba omaks võtnud. Ei tohi unustada, et islam on usk, mis nõuab praktiseerimist ja mitte ainult üks päeva nädalas. Peab aga vahet tegema islamil ja araabia traditsioonidel. Ma olen islami igapäevaelu reeglid omaks võtnud, araablaste reeglid aga minusse ei puutu.
Samas ei olegi need nii erinevad meie maailma reeglitest. Eestlasena valmistab mulle rõõmu, kui kellegi korterisse sisenedes kingad jalast ära võtan – see on näiteks araablaste reegel, vastupidiselt prantslastele, kes kingadega tuppa trügivad.
Kas olen nõus elama seal ühiskonnas? Jah, miks mitte? Ausalt, nad ei ole mingid koletised. Tavalised inimesed on, nagu igal pool mujal – on häid ja on halbu, on lahkeid ja on kitsisid, on rahulikke ja on vägivaldseid.

Räägime mõnedest üldlevinud arvamustest ja kuidas sina neid kommenteerid. Kui naine on eksinud, visatakse ta kividega surnuks …
Peaks täpsustama, mis eksimisega tegu. Iga eksimuse eest küll kividega pihta ei saa. Reeglina on siin tegemist abielurikkumisega. Afganistanis, kui ma ei eksi, on vist ikka veel see seadus käibel, kuid mujal – ei ole küll kuulnud. Tegelikult on nii, et selleks, et keegi abielurikkujaks tunnistataks, on vaja nelja tunnistajat, kes Jumala nimel vannuksid, et nägid oma silmaga illegaalset seksuaalakti toimumas. Kui näiteks ainult mees väidab, et tema naine on abielurikkuja ning tunnistajaid peale tema enda ei ole, peab ta neli korda vanduma, et räägib tõtt ja viiendal korral vanduma, et kui ta tõtt ei räägi, siis laskuks Jumala viha tema peale. Samas, kui aga naine vannub neli korda, et ta on süütu ning viiendal korral Jumala viha endale kutsub, kui ta peaks valetama, siis loetakse ta süütuks.
Oluline on meeles pidada, et karistused on alati meestele ja naistele samad, nii ka siin – kividega surnuks loopimine on karistus nii mehele kui ka naisele, kes abielu rikuvad. Islamis on lahutus lubatud, seega kui abikaasa enam ei meeldi ja meeldib hoopis keegi teine, lahuta ära ja abiellu teisega.

Koraan lubab mehel karistada sõnakuulmatut naist löökidega …
Koraanis on värss (4:34), mis ütleb: „… Mis puutub neisse naistesse (abikaasadesse), kelle puhul te (mehed) kahtlustate (põhjendatult) lodevaid eluviise, siis (kõigepealt) rääkige nendega, (seejärel) keelduge jagamast nende voodit ning (alles viimaks võib kõne alla tulla) lööge neid …“ Kunagi ei tohi asju nende kontekstist välja võtta, nii ka siin. Selle värsi ilmutus tuli vastusena paljudele naiste kaebustele, et mehed neid jõhkralt kohtlevad Värsi mõte on naisi kaitsta ja mitte peksta! Jumal tuletab meestele meelde, et enne kui isegi tõesti halvasti käituvale naisele kätega kallale minna, on muid mooduseid abikaasaga suhtlemiseks ja probleemide lahendamiseks.
Koraani järgi, kui mees tahab lahutust, peab ta kahe tunnistaja juuresolekul ütlema kolm korda – loobun, loobun, loobun ja ongi lahus …
Asi ei ole sugugi nii lihtne. Lahutus on islami seaduse järgi pikk ja keeruline protsess, kuna kõigist seaduslikest asjadest on lahutus just see, mis on Jumalale kõige vähem meelepärane. Kui mees on otsustanud oma naise maha jätta, siis pärast lahutuse väljakuulutamist peab naine jääma oma abikaasa majja kolmeks kuuks (mille jooksul mees ei tohi temaga vahekorras olla), et paaril oleks võimalik veel leppida ning selgeks teha, ega naine ole lapseootel. Kui abikaasad nii mõnda aega veel koos elavad, kuid ühist tuba ei jaga, on alati lootus, et ehk nad mõtlevad ringi. Kolme korra jutt tuleb arvatavasti sellest, et kui üks mees on oma naisest kaks kroda lahutatud ning kaks korda uuesti naisega kokku läinud, siis pärast kolmanda korra lahutamist ei ole paaril enam õigus abielluda. Lahutus ei ole mingi naljaasi.
Kui naine lahutust nõuab, ei ole tal kohustust oma abikaasa majja jääda (kuna reeglina nõuavad naised lahutust, kui abikaasa on näiteks vägivaldne), kuigi seaduse järgi on tal selleks õigus. Kuid kolm kuud peab ta siiski enne kellegi teisega abiellumist ootama.

Lahutuse korral jäävad lapsed reeglina isale …
Lahutuse korral jäävad lapsed reeglina emale, välja arvatud juhul, kui nad ise on juba piisavalt suured, et sõna sekka öelda ja tahavad isa juurde jääda. Islam keelab väikesi lapsi nende emadest lahutada, kuna sellel võivad olla väga rasked psühholoogilised tagajärjed. Koraan (2:233) ütleb selle kohta: „… Ühtki ema ei tohi tema laste suhtes ebaõiglaselt kohelda …“ Laste isa võib soovi avaldada lapsi enda juurde jätta vaid juhul, kui ema ei ole moslem ning tahab lased viia ühiskonda, kus islamil ei ole minti tähtsust, kuigi seegi ei ole reegel. Mul on üks sõbranna, kelle isa on moslem ja ema kristlane ning vanemate lahkumineku järel kasvas ta koos vennaga üles ema juures.

Kas naiste osa islamis on põhiliselt määratletud kodu ja lastega ning seal on emal üsnagi suured õigused?
Islam ei keela naisele töötamist. Samas ei poolda ta naiste püüdlusi saada näiteks sõduriks või riigipeaks (kuigi islami ajaloos on olnud mitmeid naisväejuhte – erand kinnitab reeglit). Islam kaitseb kindlalt seisukohta, et naine ja mees on VÕRDSED, kuid ERINEVAD. On asju, mis naistel paremini välja tulevad kui meestel ja vastupidi. Islam ei poolda naiste tõusmist riigipea staatusesse vaid seetõttu, et meestel on reeglina probleem naistele allumisega. (Kas pole ka Euroopas nii? Kui mitu naispresidenti on olnud Euroopa ajaloos?)
Naisel on midagi, mida mehel ei ole – see on emainstinkt. Tänu sellele instinktile suudab naine, isegi kogenematu, teha laste heaks palju, mida mees ei suudaks. See muidugi ei tähenda, et mehed ei oleks võimelised oma laste eest hoolitsema, kuid kõik me ju teame, et ema jääb siiski emaks. Seda ei tohi lastelt ära võtta ja kui naine on juba kord otsustanud lapsi ilmale tuua, siis peab ta ka nende heaolu eest seisma.
Täiesti väljaspool islami konteksti ja pigem omast lapsehoidja kogemusest võin öelda, et Lääne-Euroopas on olukord täiesti katastroofiline. Kuna naised peavad auasjaks meestega samaväärselt töötada, siis kasvatavad lapsi lapsehoidjad. Ükskõik kui hea on hoidja, tegu ei ole siiski emaga. Hoidja jaoks on see töö, mille eest ta saab palka. See peaks kõik ütlema. Päevast, mil minust saab ema, ma enne tööle ei lähe, kuni lapsed on kooliealised. Ma ei ütle seda usulistest veendumustest. Eestis õnneks ei ole veel levinud lapsehoidjate fenomen ja emad jooksevad päris edukalt (kuigi kurnatult) töö ja laste vahet. Euroopas aga on asjalood nii, et tuleb valida – töö või lapsed. Ma olen piisavalt kaua ise teiste lapsi hoidnud, et näha, kui halvasti laps sellele reageerib, et ema kunagi kodus ei ole. Arvan, et ei ole midagi raskemat ema südamele kui see, kui tema laps öösel ärgates hüüab spontaanselt kellegi teise nime ja mitte „emme!“. Ma ei taha, et minuga kunagi nii juhtuks.

Kui varjatud on tänapäeval islami usku naine võõraste pilkude eest ja kui hästi nad seda peitmist taluvad?
Jutt käib arvatavasti naise riietusest. Siin oleneb kõik kultuurist. Islam ütleb, et naine peab riietuma tagasihoidlikult ega tohi esile tuua oma vorme ega eksponeerida seda, millele meeste pilk ja fantaasia võiks pidama jääda (rind, sääred, juuksed jne) – see ei ole talle seisusekohane. Naine on isiksus ja mitte tükk liha! Mehed peavad seda respekteerima. Naiste kinnikatmine islami seaduste järgi ei ole sugugi mitte naise alavääristamiseks, vaid hoopis kaitsmiseks.
Loomulikult ei saa eitada, et on inimesi, kes oma pere naistele teatud riietust peale sunnivad või üldse neid kodust välja ei lase, aga see on pigem erandlik ektreemsus. Islam on aga kuldse kesktee usk ja igasugustele ektreemsustele vaadatakse kui liialdustele. Omal soovil võib naine muidugi teha mida soovib (nii rohkem kui vähem), aga seadus näeb ette, et kaetud peaks olema kõik, peale näo ja käte.
Riikides, kus naistele ususeaduste pähe kohalikku kultuuri peale surutakse, võitlevad naised tänapäeval külg külje kõrval meestega oma õiguste eest ja enamiku vastuargumente ahistavale riigikkorrale annab neile just islam. Näiteks said Kuveidi naised hääleõiguse just tänu islami seadusele rõhumisele.

Mis on sinus endas muutunud pärast seda, kui jõudsid islamini?
Olen leidnud sisemise rahu. Mulle tundub väga võõras, kui inimesed ütlevad, et „hakkas moslemiks“. Ma ei hakanud moslemiks, ma olin moslem juba sünnist saadik, ainult ma ei teadnud seda. Olen selle poolt, et usulist terminoloogiat üritataks tõlkida. See selgitaks palju. Kui räägin eesti keeles ja eestlastega, siis ütlen Jumal ja mitte „Allah“, kuna „Allah“ tähendab araabia keeles Jumal, ei midagi muud. „Muslim“ tähendab „see, kes allutab end Jumala tahtele“. Samast sõnatüvest on deriveeritud „islam“, mis tähendab Jumala tahtele allumist ning ka „salam“, mis tähendab rahu. Araabia keele lingistilisest seisukohast on seega rahu ning Jumala tahtele allumine sama. Nõustun sellega.

Millega on islami usu puhul olnud sinul või teistel sinu tuttavatel kõige raskem harjuda?
Islamis endas ei ole mul millegagi olnud raske harjuda. Probleeme tekitab hoopis see, kui mulle tänaval näkku sülitatakse ja „moslemite litsiks“ sõimatakse. Juhtub (õnneks mitte Eestis)! Kõik inimesed ei ole intelligentseks ega tolerantseks loodud. Mis puutub peresse, sõpradesse ja tuttavatesse, siis neile on vist kõige võõrastavam kinnikaetud juuksed, kuid siiani on kõik sellega ära harjunud.
Reeglina inimesed vangutavad pead ja hakkavad muretsema, kui kuulevad, et olen moslem. Arvavad, et olen elust kibestunud ja suurte sisemiste porbleemidega. Miks siis ikka üks eesti tüdruk peaks moslemiks hakkama?
Suvel tuli mulle Kuressaare linnas vastu algklasside õpetaja ja ajasin siis temaga juttu, nii nagu tavaliselt. Enne lahkuminekut ohkas ta kergendatult ja kui ma küsisin, et mis siis nüüd, vastas mulle naeratades: „Mul süda kohe palju kergem. Mõtlesin ikka, et Kätlin oli alati nii rõõmus ja energiline tüdruk ja mis siis nüüd juhtus? Aga näen, et sa oled ikka ju sina ise ja paistad õnnelik.“ Ei paista õnnelik, olengi õnnelik!

Kas sa oled valmis elama mõnel islamimaal ja pühenduma täielikult perele?
Olen küll. Tegelikult oleks täielikult perele pühendumine, ükskõik mis maal, minu suur unistus. Paraku on asjalood nii, et pean end siiski kõigepealt tööle rakendama – olen noor, nagu ka mu tulevane abikaasa, ning seega oleks minust isekas kodus istuda ja tal üksti tööd rügada lasta. Ootame, kuni elu on materiaalselt veidi rohkem kindlustatud, siis võib pere luua.

Kui ruttu see sinu jaoks võiks nii kujuneda?
Loodan, et väga ruttu, in ša Allah (kui Jumal seda tahab).

Kuidas sa arvad, et sinu enda elu edasi läheb?
Seda teab vaid Kõige Kõrgem ise. Loodan, et ikka hästi! Kui minuga midagi kohutavat peaks juhtuma, eks ma siis kirjutan raamatu või ketran filmi, sest just kohutavad juhtumid huvitavad inimesi. Loodan siiski, et võin jääda vaikiva tavainimese rolli. Ei ole põhjust muud kahtlustada.

Intervjuu ajalehes Oma Saar, 23. märts 2005
Intervjueerija – Heli Salong

Read Full Post »