Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 5. dets. 2010


Ernest Hemingway ütles, et igas maailma sadamas on üks eestlane. Vahel lähed enda meelest maailma otsa ja mõtled, et seal ju ometi kedagi “oma” pole, aga tuleb välja, et igas maailma sadamas ei ole mitte vaid üks eestlane, vaid mõnikord lausa terve laevatäis.

Kui me 2009. aasta suvel läbi terve Euroopa Marokosse põrutasime, olin peale Pariisi, kus mõnede sõbrannadega kokku sain, juba kindel, et nüüd ei näe ma ühtki eestlast kohe päris pikka aega. Aga võta sa näpust!

Olime otsustanud Euroopast Aafrikasse jõudmiseks Gibraltari väina ületada Algecirase kaudu. Valisime puht juhuslikult FRS Jet Linesi. Kujutage ette, kui suur oli meie üllatus, kui avastasime, et selles sadamas ei olnud mitte vaid üks eestlane vaid terve praamitäis.

Piletit kontrollis meil enne praamile minekut Moonika, kes oli väga imestunud, kui talle aknast “aitäh” järele hüüdsin. “Parkijameestel” oli nii kõva eesti aktsent ja nägu, et seal ei olnud isegi Mustaphal kahtlust ja kui ta oma käsipiduri oli peale tõmmanud ja ukse lahti tegi, karjus tema juba neile “aitäh”, nii et nood jäid tükk aega uskumatult seda “musta meest” vahtima, siis vaatasin auto numbri poole, naeratasid ja vastasid “pole tänu väärt”.

Kui mina juba autost välja tulin, pakkus üks meestest viisakalt eesti keeles meile näitama, kust üles saab (kuna ma Jaku mäkut vahetasin, olid kõik juba üles läinud). Baaris rääkisid ka täitsa ehtsad eesti tüdrukud omavahel täitsa ehtsat eesti keelt, aga imestasid ikkagi, kui ma nende käest WC võtit eesti keeles küsisin.

Rahvuskaaslastest reisisõpradele vast infoks veel nii palju, et kuigi Hispaania-Maroko vahel on vett vähem kui Muhu ja mandri vahel ning sõit kestab ka vähem aega, tuleb selle eest (vähemasti suvel) 10 korda kallimat hinda maksta kui Muhumaalt mandrile pääsemiseks. Ei tea, kas asi on sellest, et tegemist on riikidevahelise piirialaga, või koguni selles, et vahetub lausa manner … või äkki on asi hoopis selles, et inimesed on lihtsalt nõus seal nii palju raha maksma, seega miks mitte seda neilt vastu võtta.

Read Full Post »

Marokol on sama palju nägusid kui heal lapsel nimesid. On turistide Maroko ja kohalike Maroko; on ranniku Maroko, mägede Maroko ja kõrbe Maroko; on berberite Maroko, araablaste Maroko ja isegi prantslaste Maroko; on rikaste Maroko ja vaeste Maroko…

Ait Boukhayou on väike mägikülake Kesk-Maroko berberite pärusmaal, kus põldude vahel jooksevad läbisegi tumedapäised, linalakad ja tellisekarva juustega kohalikud lapsed. Ammu enne külla jõudmist saab tee otsa, nii et meie Saabi põhi paar kilomeetrit mööda põllukive kriibib. Kui siin juhtumisi mõnelt vanakeselt teed küsida, ei pruugi mitte ainult inglise või prantsuse keelest vaid ka Maroko dialektist abi olla – siinse rahva emakeeleks on tamazigh.

Mustapha tädi Habiba elab siin oma pisikeses savimajas või õigemini –onnis. Enne tema tagasihoidlikku kuid südamesooja koju jõudmist, käime läbi 5 km eemal asuva väikesest külast – see on lähim koht, kust toidupoolist, tikke või muud tarbekaupa osta saab ja siingi vaid viletsast turuputkast, mille letiks on lihtne kahe tünni peale asetatud hööveldamata laud. Ostame hulgaliselt puuvilju, datleid ja oliive, sest just neid peetakse siinkandis maiusteks, mida iga päev endale lubada ei saa.

Tädi majake teretab meid väikese künka otsast, mille ümber laiub jonnakalt turritavaid kõrsi, lehmi, lambaid, eesleid ja külalapsi täis tipitud söötis põld. Kaugemalt paistab tumeroheline metsapiir. Tädi ise teretab meid, päikeseline naeratus huultel, ja kutsub kõigepealt oma lihtsasse kööki, mille nurgas haigutab suur must kolle ja mille muldpõrandal ei ole kohta isegi külmikule. Või tegelikult, elektriliinid siia maile ei ulatu ja onni katusel toretsev mini-päikesepatarei toidab vaevalt paari elektripirni ja pisikest värvitelerit, mida tädipoeg uhkusega Mustaphale demonstreerib.

Istume onni ainsa toa muldpõrandale asetatud pikakarvalisel traditsionaalsel berberivaibal madala ümara laua ääres, mille üht jalga ajahammas on nii purenud, et keegi seda teibiga paikama on pidanud. Laua ajalugu ei vähenda aga karvavõrdki meile pakutud toidu oivalisust – kange Maroko tee, traditsionaalsed milwi pannkoogid meega ja viimaks toitude kuningas kuskuss ja maja kõrval sipelgapesa sarnases savist leivaahjus elaval tulel küpsetatud leivarattad. Hõrgutisi maitstes käivad mu silmad toas ringi: metalluks, kaks klaasideta luukakent, pisike kamin, päevi näinud kummut, mille otsas hiiglama kõrge kuhil korralikult kokku volditud tekke, rida patju lubjatud saviseina ääres ongi kogu selle lihtsa kuid õnneliku kodu sisustus.

Tund tunni järel möödub selles õdusas onnikeses, nii et ma ei taipa oma väikese poja järele küsida enne, kui õues juba ammu pime on ja toa ainus elektripirn hilisõhtuse tuuletõmbe käes korraks võbelema hakkab. „Aziz viis ta ratsutama ja ta ei taha enam eesli seljast ära tulla,“ teatab Mustapha ja muheleb. Tädi paneb oma käe hellalt mulle õlale. „Las laps lõbutseb, siin on tal ju nii tore.“ Ja mina mõtlen, kui vähe on inimestel ikka õnneks vaja! Vot siia peaks turiste uudistama kutsuma.

Ilmunud 19.11.2010 Naistelehes.

Read Full Post »

“Minu Maroko” perekond Mrabte kuskussiretsept ilmus Kodukirja retseptikogumikus “Parimad palad 2010”.

„MINU MAROKO“ KUSKUSS
Marokolased nimetavad kuskussi austavalt ta‛aam, mis tähendab maroko dialektis „toit“. Seda peetaksegi toitude kuningaks, kuna esindatud on pea kõik vajalikud toiduainegrupid – juurvili, teravili, liha, piimatooted, rasvad. Seda toitu valmistatakse tavaliselt moslemite „pühapäeval“ – reedel – või oluliste külaliste puhul.
Igal Maroko perel on oma retsept, pisikese nüantsiga. See retsept on pärit „Minu Maroko“ raamatu Mrabte perest.

2-3 tomatit
4 sibulat
½ kg veiseliha
4 porgandit
tükk kõrvitsat
1 kaalikas
4 kartulit
2 suvikõrvitsat
1 konserv kikkerherneid
½ l piima
soola, pipart, safranit, oliiviõli, võid
1 pk kuskussi

Aseta tomatid kuuma vette, kuni nende nahk lahti tuleb. Seejärel eemalda nahk ja haki tomatid ühtlaseks pastaks. Haki sibulad. Pane poti põhja oliiviõli, sinna peale lihatükid (mitte väga väikesed, kuid mitte ka liiga suured). Lisa tomatipasta, hakitud sibulad ja maitseained. Lase segul mõnda aega madalal tulel praadida; seejärel lisa vett ja aja segu keema.
Lisa potti neljaks (risti ja põiki) lõigatud porgandid, kõrvitsatükid, kaalikas, 2 sibula rõngad, pooleks lõigatud kartulid, tükeldatud suvikõrvitsad, kikkerherned, või ja sool. Jälgi, et potis oleks keemiseks piisavalt vett. Kui kõik on pehmeks keenud, lisa potti piim.
Kuskuss valmista pakil oleva õpetuse järgi. Kui oled julge kultuurikatsetaja, serveeri suurel taldrikul või vaagnal nii, et kõige alla jääb kuskuss, selle peale juurviljad ja viimaks kaste ja proovi süüa käega, nagu ehtne marokolane – graatsiliste randmeringidega peotäiest kuulike veeretades. Kui ei julge või ei õnnestu, siis lusika või kahvliga sobib ka.:)
Väga maitsev ja tasakaalustatud roog!

Read Full Post »

Islamiusku saarlannat Kätlin Hommik-Mrabtet kannustas araablannade traditsioonilist kleiti abaajat kauni muhumustrilise tikandiga kaunistama rahvuslik uhkus.
Kätlin Hommik-Mrabte rääkis Saarte Häälele, et uutmoodi kleidi nimi on Muhu abaaja ning et abaaja on tegelikult traditsiooniline Lähis-Ida araablannade kleit.

“Idee tuli sellest, kui üks sõbranna mainis, et sooviks lasta endale seeliku peale veidi Muhu lilli tikkida ja et ega ma kedagi ei tunne, kes seda teha oskaks. Mõtlesin, et Muhu lilled on ju nii ilusad, et tahaks endale ka midagi. Kuna olen moslem, siis muidugi peaksin laskma enda Muhu lilled tikkida mõnele oma riietusele ja sealt tuligi mõte kokku segada kaks väga erinevat asja – Muhu lilled ja araabia abaaja,” rääkis Hommik-Mrabte.

Valmimine võttis aega

Ta selgitas, et kleit valmis tegelikult kahe inimese koostöös. Et tikand just selline sai, nagu ta nüüd on, on Hommik-Mrabte sõnul suuresti tänu tikkija Sirje Tüürile. “Minul oli algselt toorik-idee, tema arendas seda edasi ja pakkus erinevaid variante, mille hulgast pidin valima, ja kas nõustuma või keelduma,” täpsustas ta.

Kätlin Hommik-Mrabte sõnul oli tööjaotus idee algataja ja tikkija vahel selline, et esimene neist ütles, milliseid lilli ta tahab ja kuhu, teine aga pani soovide põhjal kokku lõpliku kompositsiooni. Ta tunnistas, et aega läks idee tekkest teostuseni tegelikult päris palju, sest esialgu vajas mõte lihtsalt seedimist ja seejärel nappis tal aega, et sellega tegeleda.

“Alles mõni aeg tagasi võtsin end kokku, lõikasin abaaja välja, õmblesin ääred kinni ja saatsin tikkijale. Kokku läks aega oma pool aastat, aga ega mul sellega kiire ka olnud,” tunnistas ta. Iseenesest annab kleidi omaniku sõnul eesti muslimi rahvariideks nimetatud kleiti sobitada aga paljude erinevate vöödega, kui seda kasutada n-ö tavainimesena või siis muslimina sellises kohas, kus mehi pole.

“Näiteks islami seadusele vastavad pulmapeod, kus mehed ja naised on eraldi,” selgitas ta. Seda aga sel põhjusel, et islami seaduse kohaselt peaksid rõivad olema piisavalt laiad ja mitte vastu keha, nii et selgeid kehajooni ei oleks näha. Vöö toob aga pihajoone väga selgelt välja.

Ideid jagub veel
Kätlin nentis, et tegi kleidi küll endale, aga praeguseks paistab, et huvi on selle vastu suur, mistõttu võiks neid ka raha eest teha. “Iseasi, kas ma tahan. Aga usun, et sellisele asjale oleks isegi islamimaailmas väga suur turg,” lisas ta. Seega ei välistanud ta, et Muhu tikandiga abaajasid võiks veel teha.

Erinevaid ideid selleks on tal päris palju. “Ei oleks ka halb mõte sellest väike äri välja arendada. Ma usun, et üle terve islamimaailma oleks kindlasti väga palju naisi, kes sooviksid traditsionaalsete abaajade kõrvale midagi uut ja huvitavat,” leidis ta. Niisamuti ei välistanud ta ka seda, et kavandada võiks teisigi muhumustrilisi rõivaid.

“Mõte oli teha üks Maroko pidulik kaftan – selline printsessikleidi moodi kleit – näiteks valget värvi ja suurte Muhu lilledega,” avaldas ta. Samas tunnistas ta, et see oleks muidugi väga kallis lõbu, kui terve kleit tikandiga katta, aga see-eest oleks see väga huvitav sümbioos Maroko ja Eesti traditsioonidest.
“Muide, minu sõlest rätikinnitust on imetletud nii Prantsusmaal, Kuveidis kui ka Marokos ja olen neid ka palju imetlejatele ära kinkinud, nii et Eesti sõlega seotud rättidega muslimi naisi võib leida juba kolmelt kontinendilt,” rõõmustas Hommik-Mrabte. Muhu abaaja tegemisel ja ka sõle kandmisel innustas teda enda kinnitusel palju ka rahvuslik uhkus. “Ma olen eestlane ja moslem, minu jaoks need kaks ei ole kuidagi vastuolus,” kinnitas ta.

Autor: Kertu Kalmus
Allikas: Saarte Hääl – http://www.saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=41&artid=22418&sec=1 ja 24 tundi – http://www.24tundi.ee/?id=343213

Read Full Post »