Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 31. jaan. 2011


Ma ütlen „Maroko“ ja sina sule hetkeks silmad … Mida sa nägid? Vaikselt kuumades tüünides sosistavat kõrbeliiva, uhkeid sirgetüvelisi palme, koorma all ägavaid apelsinipuid, kirevate paeltega kaunistatud kaamleid ja kaasanoogutades suuri vankrilogusid vedavaid eeslikesi? Või umbes midagi sellist? Aga nüüd ma ütlen „jaanuar Marokos“. Mida sa näed? Kauneid randu ja sooja vaheldust lumisele, külmale ja pimedale Eesti talvele? Mina näen midagi muud, sest minu Maroko on mägede Maroko.
On hommik. Tegelikult küll öö, sest väljas on veel täitsa pime. Minu esimene samm uksest välja ja kohe olengi siruli – maapinnal on jää! Tõmban end oma põhjamaalase ninaga õhku tõmmates püsti ja järeldan, et tõepoolest on väljas miinuskraadid. Seda kinnitab ka aurupahvak, mis suust väljub, kui selle avan. „Kuidas siis järsku nüüd n i i külmaks läks?“ torisen rohkem omaette. „Mis siis nüüd nii külmaks,“ vastab äiapapa. „See on täitsa tavaline. Vahel on palju külmem, aga õnneks ei kesta talveperiood meil eriti kaua, muidu külmuksime surnuks – kütet ju sellel kõrgusel veel majja sisse ei ehitata.“

Istume autosse, et sõita berberiprovintsi pealinna Khenifrasse. Olen juba ammu tahtnud seda linna oma silmaga näha, kuna olen selle kohta palju lugenud. Seni kuni auto mootor soojeneb, imetlen aknast vaadet Moulay Bouazzale – õhuke valge lumevaip katab veel unelevat linna, nii maad kui maju. Kuidagi Eesti-kodune tunne tuleb peale. Auto soojeneb vaiksel ja mina jään magama.


Kui ma viimaks silmad avan, näen mõlemal pool teed paksu lumevaibaga kaetud viilkatuseid, milledesse oleks justkui pikitud sihvakad suitsevad sigarett-korstnad – igal majal oma. „Kus me nüüd oleme?“ hüüatan rõõmsalt. „Umbes poolel teel,“ vastab Mustapha. „Ei, ma mõtlen, et kuidas siin normaalse katusega ja suitsevate korstendega majad on?“ Siiani olen Marokos näinud vaid avatud terrass-katusega maju, mitte kunagi tõelist viilkatust. „Aaa, no see on sellepärast, et oleme nii kõrgel mägedes, et talv on siin pikk ja külm, seega ehitatakse majale viilkatus, et see lume raskuse alla vastu peaks, ja küttesüsteem peab sellel kõrgusel juba ka olema,“ selgitab Mustapha. Imetlen otse tee ääres seisvat suurt punaseks värvitud maja. Oleks sellel veel väljast puitvooderdus, ei erineks see minu Eesti kodust kuigi palju.

Tee äärde jääb muudki huvitavat. Loodus on Maroko mägedes hoopis teistsugune kui Põhja- või Lõuna-Marokos. Siin ei kasva ei palme ega apelsini-, mandariini-, sidrunipuid. Kui siinsest metsaalusest pilti teha, ei oskaks enamik eestlasi kindlasti pakkuda, et tegemist on Marokoga, Aafrikaga. „Näe, seal on jõulupuu!“ hüüatab äiapapa ja paneb sõrme vastu klaasi. „Kus? Mis jõulupuu?“ vahin pingsalt samalt poolt välja.
Ja tõesti märkan, et muude puude hulgas on ka üks okaspuu, mis sarnaneb kuusele, kuigi on hulga pikemate okastega. „See ei ole kuusk,“ teatan tähtsalt. „Jah, ma tean,“ vastab äi, „aga just selle puu viisid koloniaalaja prantslased endale oma pühadeks koju … nimetasid seda jõulupuuks.“ Nojah, eks tuleb ju kuidagi kohalike olude ja võimalustega kohaneda.

Kui me viimaks Khenifrasse jõuame, on juba peaaegu lõuna käes. Väikestesse söögisaalidesse koguneb hulgaliselt inimesi, kellest enamus soovivad oma sisikonda soojendada minu jaoks kõrvetavalt kuuma ning vürtsika šorba-supi ja ahjusoojade mannakookide – fatiiraga. On tõeline talv.

MAROKO FATIIRA
Sõnatüvi FTR tähendab araabia keeles „lõikama, midagi kiiresti tegema, lõhkema, pragunema“. Sellest tüvest tuleb näiteks sõna fitr, mis tähendab „paastu katkestamine“ või „hommikusöök“, kuna peale pikka aega mitte-söömist (olgu selleks „pikaks ajaks“ siis öö või päev) sööma asumisel me justkui lõikame või katkestame oma paastu. Samast tüvest tuletatud sõna fatiir tähendab „kiiresti tehtud, toores, mõtlematu, äkiline“. Fatiira on aga see, mida me kiiresti valmistame ja millega hommikul oma nälga kustutame.
Mis see fatiira täpsemalt on, on raske öelda, kuna erinevates araabia riikides kasutatakse sama sõna erinevate toitude tähistamiseks. Fatiira võib olla nii sai, pannkook, pontšik kui isegi pelmeen, pirukas või küpsis. Peale selle, et erinevates araabiariikides tähistab fatiira erinevaid asju, on sellel sõnal ka erinevaid vorme – fatiira, fatiir, fitiir, ftiir jm. Sõnatüvi on aga sama, olgu toit milline tahes ja olgu see tehtud Marokos, Tuneesias, Egiptuses, Saudi Araabias, Djiboutis, Etioopias, Somaalias, Liibanonis või mujal.
Üle terve araabiamaailma on just Maroko fatiira kõige enam tuntud ja ka eurooplastele teada. Marokos nimetatakse fatiiraks üle panni saia, milles kindlasti peab leiduma peeneteralist mannat. Muu hulgas sisaldab fatiira tainas ka võid või toiduõli. Fatiirat võib valmistada piimaga või ilma, olenevalt sellest, kas soovitakse pehmemat või küpsiselaadsemat tulemust.
Mõnes Maroko piirkonnas kutsutakse fatiirat ka haršaks. Fatiira on Marokos väga populaarne hommikusöök ning maitseb kõige paremini soojalt, või ja moosi, kuid miks mitte ka juustu või meega.

1 kl õli
½ kl suhkrut
1 tl soola
1 kl piima
3 kl peeneteralist mannat
natuke kuiva pärmi või küpsetuspulbrit
3 kl jahu


Sega kõik toiduained kokku, jättes veidi mannat taldrikule. Sõtku parajalt sitke tainas ja veereta sellest pallikesed, seejärel vajuta pallid ketasteks. Prae kettad pannil nagu pannkoogid (soovitavalt lahtisel tulle), kuid ilma õlita (sest õli on juba koogi sees). Serveeri soojalt kas moosi, mee, sulajuustu või argaaniõliga.
Naisteleht

Read Full Post »