Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 26. juuni 2011

Kui palju on moslemitest lapsi Eestis? Ajalooliselt on siinmail elanud tatarlasi, lisaks on tulnud nõukogude ajal toonase suurriigi vennasrahvaid, ja viimase kahekümne aasta jooksul ka mujalt ilmast, näiteks Araabiamaadest. Kätlin Hommik-Mrabte on abielus marokolasega, ta kasvatab kahte poega ning kohandab islami keelde-käske oma eluga Tallinnas ja Kuressaares.
Islam ei luba süüa igasugust liha. Mismoodi ühe tavalise lasteaialapse ema saab seda kontrollida?
Samamoodi nagu allergiku ema: peab nädalamenüü juures näpuga järge pidama, et mis päeval saab laps süüa teistega koos ja millal mitte. Kui olin meie lasteaia kokatädile toona kõik ära rääkinud, küsis kokk: kas on veel midagi, mida Jakob ei tohi süüa? Tänapäeval on nad lasteaedades harjunud: üks ei tohi piima, teine pähkleid, kolmas muna, neljas mitte midagi neist…
Ma pakkusin, et võin lapsele ise nendeks päevadeks söögi kaasa panna, kui on sealiha, aga kokk ütles, et tema jaoks pole mingi probleem toit eraldi keeta. Ja soovitas, et toogu ma sea asemel mingi liha, mida Jakob tohib süüa. Viisingi kokatädile järgmiseks päevaks külmutatud halal-kana… Ja selgus, et neil on lasteaias täpselt seesama halal-kana!
Mida tähendab halal-kana?
See loom on tapetud islami seaduse järgi, põhimõtteliselt peab see olema tapetud nagu mahetalunikud seda teevad, pluss tapnud inimene peab olema kas moslem või praktiseerivkristlane või juudiusku. Loomale ei tohi enne tapmist teha mürgisüsti või gaasiga uimastamist, loomal tuleb kõri läbi lõigata, nii et veri voolaks välja.
Mahetalunikel on täpselt samad põhimõtted. Kord oli teleris üks dokfilm, ma kutsusin isa ka vaatama: mahetalumees seletas, kuidas nad loomi tapavad. Tõi näite: kui te poes ostate 200 grammi maheliha või 200 grammi tavalist liha, siis see maheliha tükk on tunduvalt suurem. Miks? Sest seal pole peaaegu üldse verd sees, aga tavalihas, kui loom on enne uimastatud, siis see veri tarretub soontes ja niiöelda jääb kinni. See on kahjulik, ja meie usu järgijatele ka konkreetselt keelatud.
Kust sa poes halal liha leiad?
Näiteks osa Taani firmasid ekspordib palju islami riikidesse ja samad tooted jõuavad ka Eesti poodidesse, külmutatud lihana. Kui ma ei leia poest halal liha, siis ma võin ka leida kristlasest mahetaluniku ja tema tapetud liha ongi halal.
Mis piirangud teie dieedis veel on?
Mõistagi ei tohi me süüa ka želatiini, sest see on tehtud seakontidest, nii et lasteaias antakse Jakobile kisselliports lihtsalt vedelam kui teistele.
Muide, absoluutselt kõik odavad jogurtid on želatiiniga ja kallimad on muu paksendiga. Ka osas odavates juustudes on želatiin ehk siga sees. Kui ma külla lähen ja võileiba pakutakse, siis ei lähe ma uurima: näita mulle juustu pakendit, mis siin sees on? Aga niipalju, kui võimalik, üritame neist asjust hoiduda.
Elad oma poegadega ema-isa kõrvalmajas, ilmselt on keeruline vaadata, et laps üle õue ei jookseks vanaema juurde sealiha sööma?
Meie peres on mu isa ainus, kes sööb sealiha, ja eriti sageli ema seda toitu ei tee.
Kui ma hakkasin moslemiks, kümme aastat tagasi, tulin Tartust ülikoolist vaheajaks koju ja ema oli teinud isa meeleheaks suure seaprae. Ma istusin laua taga, vaatasin praadi ja sain aru, et nüüd pean ma oma vanematele uudise teatama. “Ema, ma olen kindel, et see on väga hea, aga ma kahjuks ei saa seda süüa,” ja seletasin, miks.
Mu vanemad juba ammu teadsid, et mind huvitavad religioossed teemad ja ma otsin oma teed… Ja nad ütlesid “Ahah, mis seal ikka”. Aga ma vaatasin oma noorema õe ja venna nägusid! Vend ütles: ma olen ka moslem, mulle ka sealiha ei maitse! Ja mu väike õde, kes oli sel ajal viieaastane, tegi ka nägusid ja ütles: mina olen ka see m-asi, mulle ka ei maitse! Ja siiani nad ei söö sealiha. Lihtsalt ei maitse.
Kuidas islamipered jõulutralli suhtuvad?
Osa islamiühiskonna vanematest näiteks Prantsusmaal boikoteerivad seda: see on kristlik püha ja nad ei taha, et nende laps läheks jõulupeole. Samas on teised vanemad, eriti siinsamas Eestis, kes ütlevad: jõulupeod pole meil kristlusega praktiliselt üldse seotud, lapsed ei käi ju seda pühitsemas kirikus, miks ma peaks võtma lapselt ära selle lihtsa ilmaliku peo.
Meie peres on nii, et kui me oleme Eestist ära, siis ise ei hakka me mingit jõuluvärki korraldama. Aga kui me oleme siin, me ei lähe kirikusse ega kuula jeesuslaule, aga perekondlik söömine ja omavaheline kinkide jagamine on küll. Ma ei näe, et Eestis oleks jõulud kuidagi religiooniga seotud. Prantsusmaal on teine asi, seal on jõulude ajal koolides lauad Piiblistseenidega, ja neil on sellega seoses teravad probleemid. Ametlikult on Prantsusmaa ilmalik riik, samas surub koolisüsteem väga kristlikke pühasid ja nõuab, et laps peab jõulupeole tulema. Samas kui on moslemite pühad, siis heidetakse ette, kui laps puudub. Vanemad peavad leiutama valevabandusi. Terves riigis jäävad kõik islami perede lapsed kolmeks päevaks haigeks! Samasugused lood on hinduistlike perede ja pühadega. Väga variserlik.
Kas sa valmistad ka oma last ette viis korda päevas palvetamiseks?
Nad hakkavad palvetamist ametlikult õppima, kui on 7aastased. Muidugi juba väiksemad lapsed armastavad järgi teha seda, mis ema ja isa ees teevad. Jakob tegi just hiljuti ühe kõige pikema palve minu järgi ära: kõik liigutused ja retsiteerimised, mu hääletooni umbes järgi aimates. Nii et ta teab, kuidas see käib, tema jaoks on see normaalne, et emme ja issi niimoodi teevad.
Moslemi seaduse järgi saab inimene täiskasvanuks siis, kui algab tema puberteet, ja siis peab ta korralikult palvetama hakkama.
Poiste ümberlõikamise teema on omaette teema. Kes Eestis neid lapsukesi ümber lõikab?
Tallinnas ühes haiglas on kirurg, kes tegeleb sellega. Ta lõikab nii neid tavalisi eesti poisse, kellel on meditsiiniline vajadus, aga samuti neid, kel on religioosne vajadus.
Meie Jakob lõigati ümber Marokos, kui ta oli aastane, ja Joosep pole veel ümber lõigatud. Öeldakse, et soovitav on seda teha enne 3ndat eluaastat, enne, kui laps traumat mäletama jääb.
Kas lapsest ümberlõikamise ajal kahju pole?
Maroko haiglates lõigatakse väga kiirelt, laseriga, paraneb kiirelt. Jakob küll nuttis, aga minu meelest nuttis ta sellepärast, et teda hoiti kinni. Tunni pärast oli juba rõõmus.
Ja räägime siis ka teisest poolest: paljudel ümberlõikamata poistel tekib füsioloogilisi probleeme, näiteks lähevad liivaterad eesnaha vahele. Nende piinade taustal, ja kui lugeda, kui palju väheneb emakakaelavähi tõenäosus ümberlõigatud meeste partneritel… küsimus on hügieenis. Enamik ümberlõikamata mehi ei pese end korralikult ja kannavad seetõttu infektsioone.
Üks moslemite tabusid on alkohol.
Selle ma praegu lasteaiapõlves võin õnneks välistada. Aga ma pean ise jälgima, kui ostan komme: enamus Kalevi karbikomme on alkoholiga, natuke on maitse jaoks pandud konjakit või rummi. Isegi mõne jäätise sees on rummiessentsi. Meie põhimõte on, et see on igas koguses keelatud, sest kuhu sa muidu tõmbaksid piiri, millal saab väikesest kogusest suur?
Kujutan ette, et lapsele on keeruline seletada, miks on kommid ta sõpradele lubatud, aga temale keelatud?
Tihti on seda mult küsitud: kas sa kasvatad oma lapsi moslemiteks. Vastan sellele alati: jah. Kõik vanemad kasvatavad oma lapsi enda kõige paremat arusaama järgi, ole sa moslem, kristlane või täiesti väljaspool religioone olev inimene. Need on lihtsalt mu väärtushinnangud, mida ma üritan oma lapsele edasi anda. Kui nii võtta, siis kõik täiskasvanud diskrimineerivad oma lapsi.
Praegu Jakob veel ei taipa enda erinevust. Küllap ta hakkab kogu seda erinevust jagama selleks ajaks, kui ta läheb kooli. Praegu ütlen talle lihtsalt, seletamata: “Sina seda ei söö.” Konkreetselt vanaema-vanaisa juures laual võivad olla mingid pihvid – laps ju näeb, et mina ka ei söö neid. Minu jaoks on palju imelikum, kui vanemad joovad alkoholi ja ütlevad selle kõrvalt lapsele: sina seda ei joo.
Kui ta hakkab aru saama, eks ma siis seletan: sina oled moslem ja moslemid ei söö seda. Sest jumal on meile selle ära keelanud. Meie sööme oma asju, mida jumal meile lubab.
Teil oleks lihtsam, kui te elaks Marokos.
Me plaanimegi, et selleks ajaks, kui Jakob kooli läheb ja hakkab arukaid miks-küsimusi esitama, kolimegi oma perega tagasi Marokosse. See teistest erinemise teema on lastele raske! Samas Eestis on palju peresid, kes saavad sellega hakkama, ja eks me suhtleme ka omavahel, tekitame lastele vajaliku turvavõrgustiku.

Helen Peterson – Eesti Naine, juuni 2011

Advertisements

Read Full Post »

Tõenäoliselt ma ei liialda, kui väidan, et sõna „moslem“ toob meie kujutluspilti sähvatused terroristidest (st kuritegevusest), naiste ahistamisest kui ka egoistlikest meestest, kes naudivad mitmenaisepidamist. Kuid kas olete mõelnud, et analoogsed kujutluspildid võivad kerkida ka siis, kui räägitakse eestlastest?

Raamatus meeldis autori äärmiselt põhjalik ülevaade moslemi kultuurist, inimestest, hoiakutest ja sealsest elust. Kas te olete mõelnud, et äkki moslemi naised soovivadki katta end, välistades sellega enda keha liigse eksponeerimise? Või äkki ongi õigem keskenduda pigem pereväärtustele mitte järjepidevale edasirühkimisele karjääriredelil? Ja, nii nagu kõik Eesti mehed ei ole üksteisega sarnased, siis äkki ei ole ka seda moslemid? Kuid et ka minu perekonnas on kokkupuuteid moslemi kultuuri esindajatega, siis tunnistan ausalt, et peale raamatu lugemist püüdsin heita kõrvale tänu ajakirjandusele kinnistunud hoiakud, andes sellega võimaluse mõista kui ka kuulata oma vestluspartnerit. Olen rõõmus et tegin seda, kuna tänu tolerantsusele vestluspartneri suhtes avardus oluliselt ka minu enda maailmapilt.

Lugedes raamatut häirisid kohati autori Eesti ja Maroko võrdlused kui ka hinnangud, ülistades nendes viimast ehk Marokot ja kritiseerides esimest ehk Eestit. Arvan, et kuna on tegu kahe täiesti erineva ühiskonna kui ka kultuuriga, on hinnangute andmine natuke ebaõiglane. Tõenäoliselt mängis nendes ka rolli autori liigne emotsionaalne seotus nii Maroko kui ka moslemi kultuuriga.

Nõustun, et tegelikkuses ei tohiks me teha kiireid järeldusi pelgalt emotsionaalsete kujutluspiltide järgi. Ütleb ju ka raamatu autor: „… väga palju oleme kinni oma harjumustes. Tegelikult aga on nii, et see, mis meile normaalne tundub, tundub võib-olla just enamikule maailma kodanikest ebanormaalne, ja vastupidi.“ Seega, kui soovid rohkem teada saada moslemi kultuurist kui ka usust, siis raamat „Minu Maroko“ sobib selleks väga hästi ja seda eelkõige tänu autori julgele ja värvikale kirjastiilile.

Sirle Truuts – http://www.raamatumaailm.ee/terms/autor/katlin-hommik-mrabte

Read Full Post »

Tuleb kohe öelda, et mina olen tõesti õige inimene seda raamatut arvustama. Eelkõige seetõttu, et ma kohe üldse ei salli seda usinalt kultiveeritavat multikultuursust ning ka seepärast, et üldiselt on moslemid mulle sümpaatsed.

Alustama peaks vast sellest, et kasutan teadlikult sõna «moslem». Jah, ma tean, et eesti keeles juurutatakse viimasel ajal sõna «muslim», aga sellise muutuse taga ei näi olevat muud kui vaid pisuke oletus, et nii oleks õigem ning suur himu taaskord kellegi ees lömitada ja keeleteadus poliitilise(lt korrektse)ks muuta.

Jah, see minu sümpaatia moslemite asjus põhineb eelkõige emotsioonidel ning võibolla ka vähestel teadmistel moslemite ja araabiamaailma asjus. Mulle lihtsalt meeldivad rahvad ja riigid, kel on püsiväärtused paigas. Niisamamoodi meeldivad mulle ka juudid ja nende riik. Meeldimine ei summuta muidugi mu eestlaslikult rammusat kriitikameelt.

Kätlin Hommik-Mrabte raamat «Minu Maroko» võiks samahästi kanda ka pealkirja «Minu islam» või «Minu usk», sest eelkõige on tegu maailma ja Maroko näitamisega uskliku inimese silme läbi. Ma ei ütle, et selline lähenemisnurk oleks halb või vale, aga tõe huvides tuleb märkida, et autori jaoks on esikohal islam ning kõik muu tuleneb sellest.

Kui autor ütleb südamliku sõna, siis ütleb ta selle pigem islami või moslemi või araabiamaailma elukorralduse kohta … n-ö valgete või valge maailma kohta autoril südamlikke sõnu aga napib. Jah, autor on irooniline uusmoslemite asjus, autor kritiseerib Kuveiti, aga need on pigem üksikjuhtumid selles lõputa kiidulaulus islamile.

Võimalik, et kui Kätlin Hommik-Mrabte oleks osavam kirjutaja, et siis see kiidulaul islamile ei häiriks. Raamatu «Minu Maroko» suurimaid puudusi on konspektiivsus – et üldiselt on tekst pigem selline kuiv skelett. Kui aga islam ja moslemid mängu tulevad, siis ilmub kohemaid liha luudele, tekst muutub mahlakamaks, autori tähelepanekud ehedamaks ja nutikamaks. Ma olen üsna veendunud, et autor säherdust hüplikkust ei planeerinud, et pigem on siiski «süü» kirjutaja kogenematuses.

Kordan veelkord, et mul pole midagi islami ja moslemite vastu, aga raamatu parimad leheküljed on minu jaoks siiski need, kus Maroko elu-olu kirjeldatakse lihtsalt inimlikust vaatepunktist. Näiteks autori äi, äia suhtumine lastesse ja nende suhtumises õppimisse, äia vanemate olme. Või siis Fatima ja tema elamise kirjeldus. Minu jaoks olid raamatu kõrgpunktid just need leheküljed ning sellistel hetkedel kadus minust see pidev tõrges hoiak kirjutatu suhtes.

Kätlin Hommik-Mrabte autorina oli raamatu raskuspunkti asetanud siiski kahe kultuuri võrdlemisele ja kultuurikonfliktile kui sellisele. Jah, seda kõike raamatus oli ning ma sain teada hulga asju, mida ma varem ei teadnud. Miinuseks selle kõige juures aga asjaolu, et teatav lõplik üldistus ja kokkuvõtte jäi minu jaoks puudu, et raamat oli kui üksikjuhtumite ja faktide loetelu ning loeteluks see ka jäi.

Võimalik, et raamat pidigi olema selline kergekaaluline ja nentiv, et selline ongi selle Minu-sarja formaat. Ei tea, sest «Minu Maroko» on esimene raamat sellest sarjast, mida ma lugesin. Võibolla oleks pidanud esimesena lugema mõne sellise autori raamatut, kelle kirjatükke ka varem on loetud, et siis oleks olnud võrdlusmomenti.

Kindlasti ei ole «Minu Maroko» inimesele, kes tahab saada praktilisi näpunäiteid enne Maroko-reisi. Selliselt lugedes on raamat ilmselge pettumus ning üks mu sõpru sellise pettumuse osaks ka sai. Samas polnud mu sõbral valikut, sest suure linna raamatupoes oli «Minu Maroko» ainus raamat, mis eesti ja inglise keeles selle riigi kohta saada oli. Et parem siis see, kui mitte midagi…

«Minu Maroko» on pisut mõtisklev ja ääretult isiklik olukirjeldus. Olukorras aga, kus islam ja moslemid võrduvad eelkõige vaid pommivöödega tüüpidega, sellises olukorras on ka selline raamat enam kui vajalik.

Ulmeguru – http://www.raamatumaailm.ee/terms/autor/katlin-hommik-mrabte

Read Full Post »

Lugupeetud Kätlin, mul on küllap meeldiv võimalus teie näol suhelda ainsa eestlannast araabia filoloogiga.
Ma ei oleks selles nii kindel. Tunnen veel mõnda sarnast juhtumit.
Siis igatahes ainsa saarlasena?
Võimalik.
Lisaks klassikalise araabia keele valdamisele, olete ka religioosne moslem. Kas võiksite oma elu jagada mõtteliselt kaheks – enne ja pärast islami usku astumist.
Ootasin pigem tuntud küsimust – millal ja miks ma hakkasin moslemiks?
See küsimus oleks kindlasti tulnud.
Enne kui see tuleb, vastaksin, et ma ei hakanud moslemiks. Pigem avastasin, et olen see. Ja sedagi isiklikust egoismist. Võin seda pikemalt seletada.
Kuulan teid suure huviga.
Nagu paljudel meist, nii ka minul, tekkisid lapsepõlves küsimused, millele täiskasvanud ei osanud alati vastata. Olen pärit küll mitte-religioossest, ütleme, pigem agnostilisest, perest, kuid ometi valdas mind juba lapsepõlvest alates üsna tugev tunne, et on olemas keegi, kes mind on loonud ja kes pidevalt jälgib mu käekäiku. Kes teab ja näeb kõike, aga keda ma põhjendada ei oska. Isa-emalt jäid vastused enamasti saamata, küll aga oskas vanaema piiblile toetudes mu sedalaadi teadmistejanu mõneks ajaks kustutada, lisades muidugi juurde, et ma seda kõike igalpool ei räägiks, et narrima ei hakataks. Mõneks ajaks jäingi rahule. Tajusin, et meid inimesi on palju, aga jumal üks ja ainus – et kuidas ta meie kõigi eest hoolitseda suudab? Kuidas ta teab, millal just mina temaga rääkida tahab? Tegin iseendaga kokkuleppe, et kui loen issameie palve, siis oleks see justkui mingi koputus, et temaga ühendust saada. Peale seda rääkisin kõik ära, mis südamel oli; seejärel lugesin uuesti issameie, justkui selle mõttelise ukse sulgemiseks. Palvetasin hommikul ja õhtul. Käisin küll ka pühapäevakoolis, aga mitte kaua. Esitasin seal liiga ebamugavaid küsimusi.
Näiteks milliseid?
Näiteks miks Jeesus on jumala poeg, aga Aadam, kellel ei olnud ei isa ega ema, ei ole. Ma ei saanud sellest aru. Mulle öeldi, et sellest ei peagi aru saama. Saavad aru ainult need, kelle peal on püha vaim. Järeldasin, et seda vaimu minu peale ei ole tulnud. Teismelise-eas sigines vastamata küsimusi veelgi, kuigi pidasin end jätkuvalt kristlaseks. Ühel hetkel aga avastasin, et kui neid „sedasid“, millesse ma ei usu, on juba liiga palju, siis ma järelikult ei ole ikka kristlane. Seejärel uurisin judaismi, budismi, ka hindusismi, aga islamini siis veel ei jõudnud. Aasta aega Taanis õppides avastasin järsku, et mitmed mu sealsed sõbrad on moslemid. Esimene reaktsioon oli siis, et nüüd lõikab neist mõni mu kõri läbi või paneb pommi alla. Siis sain pikapeale aru, et nemad on ka päris normaalsed inimesed. Hakkasin ka seda usku uurima ja leidsin, et saan oma vastused sealt. Nii, et mängus oli puhtal kujul egoism. Islam oligi see, mida mina siiani neist asjust olin arvanud.
Nii sai teist moslem?
Ei veel. Läks oma kolm aastat aega. Kui õppisin Tartu Ülikoolis prantsuse keelt, siis astusin ka ametlikult islami usku. Alles siis läksin Prantsusmaale, Sorbonne’i Ülikooli arabistikat õppima.
Sealne õpe käis ainult prantsuse keeles?
Jah, muidu poleks seal hakkama saanud. Prantsusmaal on keelte erialad veidi teise suunitlusega: õpetatakse küll ka keelt, aga süvaõpe toimub alles magistri ajal; alguses õpetatakse hästi palju erinevaid üldaineid, mul siis araabia keelega seoses: grammatika, suuline keel, tõlge, araabiamaailma ajalugu, kirjandus (antiikpoeesiast kuni tänapäeva modernse kirjanduseni välja), islam, poliitika, kultuur jne.
Siis läksite Eestisse tagasi?
Ei, siis läksin mehele.
Olles eelnevalt juba islami-usuline?
Jah, arvatakse et astusin usku abielu tõttu, aga selleks ajaks, kui oma mehega tuttavaks sain, olin moslem juba kolm aastat ja abiellumisel neli aastat. Seejärel elasime koos Kuveidis, kus mu abikaasa töötas, siis tema kodumaal Marokos ning alles seejärel tulime koos Eestisse.
Tundub, et see on teie abikaasa poolt teatud järeleandmine – elada oma naise kodumaal?
Keerulisem tal muidugi on kui minul. Ta on hariduselt inglise filoloog, töötab ühes rahvusvahelises firmas taustauuringute alal, just Lähis-Ida peal.
Eestis on vähe inimesi, kes vabalt araabia keelt valdaks ja sellega kaasnevat kultuuritausta tunneks.Teie ise ju ka?
Mina õppisin Sorbonne’is klassikalist keelt, sellega pole suhtlemisel suurt midagi peale hakata. Siinkohal peaks lühidalt lahti mõtestama araabia keelte küsimuse. Neid võib jagad kolme gruppi. Klassikaline keel ei olegi keel mida räägitakse, olles maailma üks rikkama sõnavaraga, annab see eelkõige baasi. Klassikaline keel pandi nö. lukku juba 14 sajandit tagasi. Selles keeles on kirjas Koraan ja see on valmis keel. Seal ei muudeta enam midagi. Teine grupp on nö. standard-modernne araabia keel – see, mida õpivad lapsed koolis, milles trükitakse raamatuid ja ajalehti ja mida kasutatakse uudistes. . See on tänapäevastatud klassikaline araabia keel. Kolmas liik on keel, mida räägitakse tänaval. Araabia keelt räägivad ju sajad miljonid inimesed väga suurel territooriumil, järelikult on tegemist suure hulga dialektidega. Üks koolihariduseta Maroko vanake ei tarvitse sugugi aru saada, mida räägib talle samasugune vanamees Jeemenist. Palju on muidugi ühist, aga erinevusi rohkem. Nagu näiteks eesti ja soome keel – soome sõna talo ei tähenda ju eesti talu, aga mõiste on sarnane .Või sõna nukkuma, mis meil üldse magamist ei tähenda, kuigi kaudselt midagi sarnast küll.
Mis keeles te oma abikaasaga suhtlete?
Inglise keeles. Ta oskab küll mõneti eesti keelt, aga see oleks tema suhtes ebavõrdne.
Sobiks ju ka araabia keel?
Sel juhul maroko dialekt, aga see oleks minu suhtes ebavõrdne. Aga inglise keel on meile nö. kirik keset küla.
Olete siin Tallinna Islamikeskuses palgatööl?
Ei, palka ma siit ei saa. Siin on lihtsalt tore olla. Annan huvilistele edasi, mida ise tean. Õpetamine on mul nähtavasti geenides. Juba mu ema ja vanaema olid õpetajad.
Võtsin teiega vestlusele tulles kaasa nii Koraani kui Piibli. Kas saaksite ka neist raamatutest rääkida?
Kui oskan.
Hakatuseks on Koraani eestindaja Haljand Udam kirjutanud, et on tõlkinud eesti keelde kõigest Koraani tähenduse.
Õigesti kirjutatud. Pühakirja tõlkimisel tuleb just eriti silmas pidada, et kunagi ei saa 100% edasi anda, iga tõlge on vaid tõlkija interpretatsioon. Seda tuleks ka kindlasti märkida, et inimesed sellega arvestaksid.
Mõlemaid pühasid raamatuid võrreldes on neis märgata üllatavalt palju ühist, nii tegelaste kui sündmuste puhul. Aadam, Eeva, Kain, Aabel, Noa, Abraham, Jeesus – tõsi Koraan Eevat nii patusena ei kohtle, et ta madu uskus ja Aadamat võrgutas.
Õige ka, õuna sõid mõlemad. Mees vastutagu ise oma tegude eest.
Noa aegne uputus ka kenasti mõlemas kirjas. Selle vahega, et piiblis tuli vesi taevast, Koraanis aga maa seest. Huvitav millest see vahe?
Huvitav tõesti, ei oskagi sellele kohe vastata, aga luban, et uurin asja. (Uurisin! Koraani kirjeldab suurt uputuse vett tulevat nii taevast kui ka maa alt. Vaat. näiteks 11 :44 ja 54 :11.) Lõpuks ei ole ju tähtiski, kust vesi tuli. Uputus toimus igal juhul.
Mis mind omal ajal Koraani, s.t õigemini selle eestikeelseid tähendusi lugedes eriti üllatas on see, et Allah väidab, et tema saatiski inimestele algul Toora, siis Uue Testamendi ja lõpuks Koraani.
Nii ta tegi. Ajapikku aga nii Toora kui piibli sõnun korrumpeerus inimeste suus ja tegudes. Siis tuli saata uus ja lõplik sõnum.
Justkui kolmas ja täiendatud trükk?
Kui nii soovite öelda. Mis muidugi ei tähenda, et kahes eelnevas jumala sõna puuduks. Mitmed islamiõpetlased on nimetanud juute ja kristlasi moslemite vanemateks vendadeks. S.t neiks, kes olid enne.
Alkoholi tarbimine on Koraani järgi keelatud tegevus ja patt. Ometi leiame 16.suurast, järgmise sõnumi: “palmiviljadest ja viinamarjakobaraist saate te joovastava joogi ja mõnusa olemise.” Minu arusaamise järgi on tegemist alkoholiga.
Alkohol on islamis tõesti keelatud. Selle mõistmiseks tuleb probleemi vaadata laiemalt. Koraan ei ole lihtsalt seaduse raamat, mis kukkus ühel päeval taevast alla Muhamedile pähe. See on 23 aastat järjepidevaid ilmutusi. Araablased olid enne islami omaksvõttu väga alkoholilembene rahvas. Korra pealt see lembus keelu alla panna tähendanuks paljude suguvõsade kohest pankrotti, sest alkoholiga kaubeldi laialdaselt. Kõigepealt tuli anda vihjeid, soovitusi ning alles seejärel ilmus lõplik keeld. Selleks tuleb teada Koraani ilmutusjärjekorda.
47. suuras kirjeldatakse paradiisi, kus muuhulgas voolavad veinijõed, mis on naudinguks joojatele…nii et paradiisis ikkagi võib?
Koraanis on ka kirjas, et seal voolab vein, millest ei jääda purju. Tegemist siis ainult kujundiga millestki heast.
Islam keelab maalida pilte ja kujutisi, seega on sündimata jäänud miljoneid moslemitest Rembrandte, Leonardosid ja Sezanne’e.
Aga see-eest alternatiivina milline mosaiik, ornamentika, kalligraafia, milleks ahvida Euroopa maalikunsti kui võib luua midagi muud sama positiivset.
Kas tohib küsida ka midagi isiklikku?
Kui suudan vastata.
Teatavasti on moslemitest meestel õigus pidada mitut naist. Mida te teeksite kui ühel päeval teie lugupeetud abikaasa usule toetudes avaldaks sellesarnase soovi?
Kõigepealt itsitaks mõnda aega pihku ja seejärel ütleks: kallis, kui sa seda suudad, lase käia.
Aga kui selle peale ka teie abikaasa pihku itsitaks ja ütleks: suudan!
Noh, ma tahaks seda näha. Asi on islamis pisut keerulisem kui see eemalt paistab. Kui mees võtab teise naise, peab ta temale kindlustama täpselt samasugused tingimused nagu eelmisele ja seda mitte eelmise arvelt. Näiteks, kui esimene naine elab majas ja sõidab autoga, siis peab teisele naisele muretsema täpselt samaväärse maja ja auto, ilma esimeselt ära võtmata. Kui naisel on oma raha, siis kuulub see ainult sellele naisele. Kui mehel on oma raha, siis kuulub see perele. Naine võib islami-maailmas saada isegi mehest suuremat palka, ometi peab mees teda ülal pidama. Olen ise teie küsimust esitanud islami meestele, enamasti saan pahura vastuse: ei saa ühegagi hakkama. Araabia naiste temperamenti tundes võib neil isegi õigus olla…
Pidasin silmas pigem moraalset, mitte majanduslikku aspekti. Šariaadi järgi peaks islami naine leppima olukorraga, kus ta mees on kõrvaltubades seaduslikult kellegi teisega peale tema.
Naine ei ole kohustatud oma kodu teise naisega jagama, st ta ei pruugi oma abikaasa teise naisega üldse kokku puutuda, too võib elada isegi teises linnas. Teiseks, islami abielu on kristlikust mõnevõrra erineva tähendusega. See on justkui leping kahe osapoole vahel, mis võimaldab seksuaalvahekorda, et oleks kaitstud mõlema osapoole õigused. Mitte asjata ei ole araabia keeles abielu ja vahekord üks ja see sama sõna. Naine võib alati mehe juurest ära minna kui ta leiab, et tema õigusi on rikutud. Kuigi…on kirjutatud, et kõikidest lubatud asjadest on jumalale lahutus kõige vähem meelepärane. Mis puutub aga tegelikku mitme naise pidamisse,, siis islam mitte ei leiutanud seda vaid pani piiri neljale. Ühiskonnas võib olla mitmeid olukordi, kus mitmenaisepidamine on väga mõistlik alternatiiv. Näiteks siis, kui sõda on üle käinud ja mehi vähe – palju naisi oleks nõus kasvõi ¼ mehega, selle asemel et täitsa üksi olla. Samuti on see mõistlik alternatiiv lahutusele, kui naine näiteks ei saa lapsi, aga mees neid väga tahab. Ka siis, kui naine on väga haige, ei suuda oma laste eest hoolitseda vaid vajaks ise pidevat hoolt. Neid variante on palju. Mehi oli alati vähem, see oli pigem abinõu. Ka Muhamedil oli mitu naist, kusjuures vaid üks neist oli neitsi. Teised kas lesed või lahutatud, ta pigem toetas ja kaitses neid.
Kui tohib, jätkan isiklikul teemal. Teil on Saaremaa tüdruku ilusad sinised silmad, neidki peetakse islami kultuuris petlikumateks kui tavalisi, pruune.
See on Koraanis pigem väljend, nagu meil Eesti keeles „sinisilmne“ või „blondiin“. Kõik “blondid” ei ole ju ka blondiinid.
Sinisilmselt käituvad vist ka need Eesti tüdrukud, kel Araabia maades mõne moslemi armastus on osaks saanud. Ühtelugu on kuulda taoliste hädakisa.
Neil tuleb iseendalt küsida, kas ta tulevane tutvustas teda oma emale, kas ta palvetab viis korda päevas või käisid nad ööklubides. Tihti on see kena poiss lihtsalt sealse kultuuri järgija, mitte niivõrd moslem. Kui tüdruk selles kultuuris pädev ei ole, lõpeb asi tihti katastroofiga. Üldreeglina religioossed moslemid mujalt tulnutega ei abiellu. Kultuurid on erinevad. Seaduse järgi võib moslemist mees küll abielluda nii juudi kui kristlasega. Seda lubab Koraan, aga on nõutav, et tegemist oleks oma usku praktiseeriva kristlanna või juuditariga ja naine peab olema nõus, et lapsi kasvatatakse islami tavade järgi. Kui naine nõus ei ole, peaks asi katki jääma.
Aga lapsed?
Iga sündinud laps on jumala tahtele alluv. Kas te teate, kuidas see on araabia keeles?
Ei.
Muslim.
Kuidas te lõpetaksite lause: “Ma loodan, et…”
Oi kui palju asju ma loodan…noh esimesena näiteks, et mu lastest kasvaksid head inimesed ja moslemid.
Veel üks kulunud küsimus. Islami arvatatav seos terrorismiga. Mis juhtub sellega, kes end koos bussitäiega vastu taevast laseb? Saabki ta sinna? On ta märter?
Mitte mingil juhul. Ta tapab ju eelkõige enese ja enesetapp on islamis väga suur patt.
On need pommivöödega poisid siis lihtsalt ärapestud ajudega?
Maailmas toimub üleilmne ilmalikustumine. Järjest vähem tuntakse oma usku. See ei ole nii mitte ainult islamis. Väga kerge on Koraani kontekstist mingi vaenulik lause üles leida. Muide nagu ka piiblist. See ei ole enam usk, vaid poliitika. Olen küll optimist, aga kahjuks tajun, et see konflikt niipea ei lahene. On veerema läinud lumepalli-effekt ja seda suppi on praegu raske süüa.
Teie hidžaabil on kinnituseks Eesti sõlg.
Kena sõlg, eks ole. Kinnitasin sellega oma peakatte kunagi üsna juhuslikult. Teistele mu välismaa sõbrataridele meeldis see ja nüüd muudkui viingi neid külakostiks. Oma abaajale (mosleminaise pikk rüü) olen ka muhu mustreid lasknud tikkida. Ma ei näe selles midagi jumalavallatut. Kuigi see teema on kord juba ajakirjanduses suureks puhutud, nagu ka see kui pandi meelevaldselt kirja, mida ma Araabia-maadest kõige rohkem taga igatsen. Vastasin tookord, et minarettidest kostvaid palvele kutseid. Nii pandigi kirja, et ma igatsevat mošeede kellahelinaid. Tule taevas appi! Mošeed ei helista kunagi mingeid kellasid. Palvusele kutsub inimhääl. Jäigi mulje, et lisaks kirjutajale ei tea ka mina islami maailmast midagi…
Teie nimi on Kätlin Hommik-Mrabte. Kas Hommik on teie neiupõlve perekonnanimi?
Jah.
Ilus nimi.
Tänan komplimendi eest.

JÜRI AARMA
Maaleht – http://www.maaleht.ee/news/uudised/elu/katlin-hommik-mrabte-ma-mitte-ei-hakanud-moslemiks-vaid-avastasin-et-tegelikult-olengi-see.d?id=48205069

Read Full Post »