Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘2. Järelkaja ja mõtteid 2. osaks …’ Category


Ma ütlen „Maroko“ ja sina sule hetkeks silmad … Mida sa nägid? Vaikselt kuumades tüünides sosistavat kõrbeliiva, uhkeid sirgetüvelisi palme, koorma all ägavaid apelsinipuid, kirevate paeltega kaunistatud kaamleid ja kaasanoogutades suuri vankrilogusid vedavaid eeslikesi? Või umbes midagi sellist? Aga nüüd ma ütlen „jaanuar Marokos“. Mida sa näed? Kauneid randu ja sooja vaheldust lumisele, külmale ja pimedale Eesti talvele? Mina näen midagi muud, sest minu Maroko on mägede Maroko.
On hommik. Tegelikult küll öö, sest väljas on veel täitsa pime. Minu esimene samm uksest välja ja kohe olengi siruli – maapinnal on jää! Tõmban end oma põhjamaalase ninaga õhku tõmmates püsti ja järeldan, et tõepoolest on väljas miinuskraadid. Seda kinnitab ka aurupahvak, mis suust väljub, kui selle avan. „Kuidas siis järsku nüüd n i i külmaks läks?“ torisen rohkem omaette. „Mis siis nüüd nii külmaks,“ vastab äiapapa. „See on täitsa tavaline. Vahel on palju külmem, aga õnneks ei kesta talveperiood meil eriti kaua, muidu külmuksime surnuks – kütet ju sellel kõrgusel veel majja sisse ei ehitata.“

Istume autosse, et sõita berberiprovintsi pealinna Khenifrasse. Olen juba ammu tahtnud seda linna oma silmaga näha, kuna olen selle kohta palju lugenud. Seni kuni auto mootor soojeneb, imetlen aknast vaadet Moulay Bouazzale – õhuke valge lumevaip katab veel unelevat linna, nii maad kui maju. Kuidagi Eesti-kodune tunne tuleb peale. Auto soojeneb vaiksel ja mina jään magama.


Kui ma viimaks silmad avan, näen mõlemal pool teed paksu lumevaibaga kaetud viilkatuseid, milledesse oleks justkui pikitud sihvakad suitsevad sigarett-korstnad – igal majal oma. „Kus me nüüd oleme?“ hüüatan rõõmsalt. „Umbes poolel teel,“ vastab Mustapha. „Ei, ma mõtlen, et kuidas siin normaalse katusega ja suitsevate korstendega majad on?“ Siiani olen Marokos näinud vaid avatud terrass-katusega maju, mitte kunagi tõelist viilkatust. „Aaa, no see on sellepärast, et oleme nii kõrgel mägedes, et talv on siin pikk ja külm, seega ehitatakse majale viilkatus, et see lume raskuse alla vastu peaks, ja küttesüsteem peab sellel kõrgusel juba ka olema,“ selgitab Mustapha. Imetlen otse tee ääres seisvat suurt punaseks värvitud maja. Oleks sellel veel väljast puitvooderdus, ei erineks see minu Eesti kodust kuigi palju.

Tee äärde jääb muudki huvitavat. Loodus on Maroko mägedes hoopis teistsugune kui Põhja- või Lõuna-Marokos. Siin ei kasva ei palme ega apelsini-, mandariini-, sidrunipuid. Kui siinsest metsaalusest pilti teha, ei oskaks enamik eestlasi kindlasti pakkuda, et tegemist on Marokoga, Aafrikaga. „Näe, seal on jõulupuu!“ hüüatab äiapapa ja paneb sõrme vastu klaasi. „Kus? Mis jõulupuu?“ vahin pingsalt samalt poolt välja.
Ja tõesti märkan, et muude puude hulgas on ka üks okaspuu, mis sarnaneb kuusele, kuigi on hulga pikemate okastega. „See ei ole kuusk,“ teatan tähtsalt. „Jah, ma tean,“ vastab äi, „aga just selle puu viisid koloniaalaja prantslased endale oma pühadeks koju … nimetasid seda jõulupuuks.“ Nojah, eks tuleb ju kuidagi kohalike olude ja võimalustega kohaneda.

Kui me viimaks Khenifrasse jõuame, on juba peaaegu lõuna käes. Väikestesse söögisaalidesse koguneb hulgaliselt inimesi, kellest enamus soovivad oma sisikonda soojendada minu jaoks kõrvetavalt kuuma ning vürtsika šorba-supi ja ahjusoojade mannakookide – fatiiraga. On tõeline talv.

MAROKO FATIIRA
Sõnatüvi FTR tähendab araabia keeles „lõikama, midagi kiiresti tegema, lõhkema, pragunema“. Sellest tüvest tuleb näiteks sõna fitr, mis tähendab „paastu katkestamine“ või „hommikusöök“, kuna peale pikka aega mitte-söömist (olgu selleks „pikaks ajaks“ siis öö või päev) sööma asumisel me justkui lõikame või katkestame oma paastu. Samast tüvest tuletatud sõna fatiir tähendab „kiiresti tehtud, toores, mõtlematu, äkiline“. Fatiira on aga see, mida me kiiresti valmistame ja millega hommikul oma nälga kustutame.
Mis see fatiira täpsemalt on, on raske öelda, kuna erinevates araabia riikides kasutatakse sama sõna erinevate toitude tähistamiseks. Fatiira võib olla nii sai, pannkook, pontšik kui isegi pelmeen, pirukas või küpsis. Peale selle, et erinevates araabiariikides tähistab fatiira erinevaid asju, on sellel sõnal ka erinevaid vorme – fatiira, fatiir, fitiir, ftiir jm. Sõnatüvi on aga sama, olgu toit milline tahes ja olgu see tehtud Marokos, Tuneesias, Egiptuses, Saudi Araabias, Djiboutis, Etioopias, Somaalias, Liibanonis või mujal.
Üle terve araabiamaailma on just Maroko fatiira kõige enam tuntud ja ka eurooplastele teada. Marokos nimetatakse fatiiraks üle panni saia, milles kindlasti peab leiduma peeneteralist mannat. Muu hulgas sisaldab fatiira tainas ka võid või toiduõli. Fatiirat võib valmistada piimaga või ilma, olenevalt sellest, kas soovitakse pehmemat või küpsiselaadsemat tulemust.
Mõnes Maroko piirkonnas kutsutakse fatiirat ka haršaks. Fatiira on Marokos väga populaarne hommikusöök ning maitseb kõige paremini soojalt, või ja moosi, kuid miks mitte ka juustu või meega.

1 kl õli
½ kl suhkrut
1 tl soola
1 kl piima
3 kl peeneteralist mannat
natuke kuiva pärmi või küpsetuspulbrit
3 kl jahu


Sega kõik toiduained kokku, jättes veidi mannat taldrikule. Sõtku parajalt sitke tainas ja veereta sellest pallikesed, seejärel vajuta pallid ketasteks. Prae kettad pannil nagu pannkoogid (soovitavalt lahtisel tulle), kuid ilma õlita (sest õli on juba koogi sees). Serveeri soojalt kas moosi, mee, sulajuustu või argaaniõliga.
Naisteleht

Advertisements

Read Full Post »


Ernest Hemingway ütles, et igas maailma sadamas on üks eestlane. Vahel lähed enda meelest maailma otsa ja mõtled, et seal ju ometi kedagi “oma” pole, aga tuleb välja, et igas maailma sadamas ei ole mitte vaid üks eestlane, vaid mõnikord lausa terve laevatäis.

Kui me 2009. aasta suvel läbi terve Euroopa Marokosse põrutasime, olin peale Pariisi, kus mõnede sõbrannadega kokku sain, juba kindel, et nüüd ei näe ma ühtki eestlast kohe päris pikka aega. Aga võta sa näpust!

Olime otsustanud Euroopast Aafrikasse jõudmiseks Gibraltari väina ületada Algecirase kaudu. Valisime puht juhuslikult FRS Jet Linesi. Kujutage ette, kui suur oli meie üllatus, kui avastasime, et selles sadamas ei olnud mitte vaid üks eestlane vaid terve praamitäis.

Piletit kontrollis meil enne praamile minekut Moonika, kes oli väga imestunud, kui talle aknast “aitäh” järele hüüdsin. “Parkijameestel” oli nii kõva eesti aktsent ja nägu, et seal ei olnud isegi Mustaphal kahtlust ja kui ta oma käsipiduri oli peale tõmmanud ja ukse lahti tegi, karjus tema juba neile “aitäh”, nii et nood jäid tükk aega uskumatult seda “musta meest” vahtima, siis vaatasin auto numbri poole, naeratasid ja vastasid “pole tänu väärt”.

Kui mina juba autost välja tulin, pakkus üks meestest viisakalt eesti keeles meile näitama, kust üles saab (kuna ma Jaku mäkut vahetasin, olid kõik juba üles läinud). Baaris rääkisid ka täitsa ehtsad eesti tüdrukud omavahel täitsa ehtsat eesti keelt, aga imestasid ikkagi, kui ma nende käest WC võtit eesti keeles küsisin.

Rahvuskaaslastest reisisõpradele vast infoks veel nii palju, et kuigi Hispaania-Maroko vahel on vett vähem kui Muhu ja mandri vahel ning sõit kestab ka vähem aega, tuleb selle eest (vähemasti suvel) 10 korda kallimat hinda maksta kui Muhumaalt mandrile pääsemiseks. Ei tea, kas asi on sellest, et tegemist on riikidevahelise piirialaga, või koguni selles, et vahetub lausa manner … või äkki on asi hoopis selles, et inimesed on lihtsalt nõus seal nii palju raha maksma, seega miks mitte seda neilt vastu võtta.

Read Full Post »

Marokol on sama palju nägusid kui heal lapsel nimesid. On turistide Maroko ja kohalike Maroko; on ranniku Maroko, mägede Maroko ja kõrbe Maroko; on berberite Maroko, araablaste Maroko ja isegi prantslaste Maroko; on rikaste Maroko ja vaeste Maroko…

Ait Boukhayou on väike mägikülake Kesk-Maroko berberite pärusmaal, kus põldude vahel jooksevad läbisegi tumedapäised, linalakad ja tellisekarva juustega kohalikud lapsed. Ammu enne külla jõudmist saab tee otsa, nii et meie Saabi põhi paar kilomeetrit mööda põllukive kriibib. Kui siin juhtumisi mõnelt vanakeselt teed küsida, ei pruugi mitte ainult inglise või prantsuse keelest vaid ka Maroko dialektist abi olla – siinse rahva emakeeleks on tamazigh.

Mustapha tädi Habiba elab siin oma pisikeses savimajas või õigemini –onnis. Enne tema tagasihoidlikku kuid südamesooja koju jõudmist, käime läbi 5 km eemal asuva väikesest külast – see on lähim koht, kust toidupoolist, tikke või muud tarbekaupa osta saab ja siingi vaid viletsast turuputkast, mille letiks on lihtne kahe tünni peale asetatud hööveldamata laud. Ostame hulgaliselt puuvilju, datleid ja oliive, sest just neid peetakse siinkandis maiusteks, mida iga päev endale lubada ei saa.

Tädi majake teretab meid väikese künka otsast, mille ümber laiub jonnakalt turritavaid kõrsi, lehmi, lambaid, eesleid ja külalapsi täis tipitud söötis põld. Kaugemalt paistab tumeroheline metsapiir. Tädi ise teretab meid, päikeseline naeratus huultel, ja kutsub kõigepealt oma lihtsasse kööki, mille nurgas haigutab suur must kolle ja mille muldpõrandal ei ole kohta isegi külmikule. Või tegelikult, elektriliinid siia maile ei ulatu ja onni katusel toretsev mini-päikesepatarei toidab vaevalt paari elektripirni ja pisikest värvitelerit, mida tädipoeg uhkusega Mustaphale demonstreerib.

Istume onni ainsa toa muldpõrandale asetatud pikakarvalisel traditsionaalsel berberivaibal madala ümara laua ääres, mille üht jalga ajahammas on nii purenud, et keegi seda teibiga paikama on pidanud. Laua ajalugu ei vähenda aga karvavõrdki meile pakutud toidu oivalisust – kange Maroko tee, traditsionaalsed milwi pannkoogid meega ja viimaks toitude kuningas kuskuss ja maja kõrval sipelgapesa sarnases savist leivaahjus elaval tulel küpsetatud leivarattad. Hõrgutisi maitstes käivad mu silmad toas ringi: metalluks, kaks klaasideta luukakent, pisike kamin, päevi näinud kummut, mille otsas hiiglama kõrge kuhil korralikult kokku volditud tekke, rida patju lubjatud saviseina ääres ongi kogu selle lihtsa kuid õnneliku kodu sisustus.

Tund tunni järel möödub selles õdusas onnikeses, nii et ma ei taipa oma väikese poja järele küsida enne, kui õues juba ammu pime on ja toa ainus elektripirn hilisõhtuse tuuletõmbe käes korraks võbelema hakkab. „Aziz viis ta ratsutama ja ta ei taha enam eesli seljast ära tulla,“ teatab Mustapha ja muheleb. Tädi paneb oma käe hellalt mulle õlale. „Las laps lõbutseb, siin on tal ju nii tore.“ Ja mina mõtlen, kui vähe on inimestel ikka õnneks vaja! Vot siia peaks turiste uudistama kutsuma.

Ilmunud 19.11.2010 Naistelehes.

Read Full Post »

Kui Epp minuga 2009. aasta Eesti Vabariigi sünnipäeval ühendust võttis ja palus kaaluda, kas sooviksin kirjutada raamatu „Minu Maroko“, oli minu esimeseks mõtteks „Ei, ei soovi.“ Eks mul oli selleks ajaks juba tunne, et minu lugu on üpris ära leierdatud ja keda see ikka niiväga huvitada võib.

Teine mõte (ja minu puhul kipub ikka teine ja mitte esimene see õige olema) aga oli hulga loovam – minu kahe kõrva vahel eostus idee, mida ma kuidagi raamatuks sünnitamata jätta ei saanud. See idee, mis oma tekkimishetkest peale iga minutiga aina kindlamaid piirjooni omandama hakkas, seisnes selles, et Eesti rahvale maailma veidi teisest vaatevinklist näidata. Minu loost pidi saama „maailma teistpidi vaatamise õpik“. Soovisin lugeja kutsuda teisele poole maailma „meie“ ja „nende“ omaks eraldavat piirjoont, paluda teda end ringi keerata ja seejärel „teiselt poolt“ „omade“ poolele kiigata. Kui muidu mitte, siis puust ja punaseks on meil ju alati toiminud.

Selle idee valguses koostasin mõtterikaste kuude jooksul pika raamatuplaani ja valasin kogu oma loo kõrbekuumas Maroko suves paberile (või õigemini küll arvuti ekraanile).

Kirjaniku (või kirjutaja, sest mind kirjanikuks nimetada on selge liialdus) jaoks on raamat ikka veidi nagu oma laps: talle kingitakse võimalikult ilus nimi; teda vormitakse „kasvamise ajal“ ikka nii ja naa, oma parima arusaamise järgi. Nii oli ka minu raamatuga. Mida ma aga värske autor-vanemana mõista ei suutnud oli see, et kui raamat on „täiskasvanuks“ saanud ja valmis ellu (loe: poeriiulile) astuma, hakkab ta autor-vanemast hoolimata oma elu elama. Ükskõik, mis ideid autor-vanem oma laps-raamatusse ka sisestas, edaspidi sõltub kõik juba lugejast ja tema maailmapildist.

Nii sain ma peagi peale oma „lapse ellu astumist“ kerge šoki osaliseks, kui Internetiavarustest avastasin, et minu raamatusse on sisse mõeldud asju, mida mina sinna pannud ei ole ja minu meelest vägagi selgetest puust-punaseks vihjetest on hoopis plastmassist-siniselt aru saadud.

Kui raamatu alapealkiri on „Maailma teistpidi vaatamise õpik“, võiks eeldada, et seal püütakse midagi teistpidist näidata. Minu suureks üllatuseks ei ole aga väga paljud lugejad seda üldse tähele pannud. Kui minu eesmärk oli tasakaaluks välja tuua meie, eestlaste ja eurooplaste, endi silmis olevaid palke ja moslemite palkidele vahelduseks ka pindudest rääkida, siis võeti seda eestlaste ja eurooplaste mahategemise ning islamipropagandana. Eks ma pean sellega leppima, et islam meie ühiskonnas ikka veel tabu teema on ja et meid, moslemeid, kardetakse sama palju kui jehoovatunnistajaid, aga üllatus, et „Minu Maroko“ ka islamist räägib, on lugejate puhul küll selge liialdus. Kui Maroko on 99% islamimaa ja autor moslem, siis kuidas saakski eeldada, et raamatus killukestki islamit ei ole? Eks mu enda üllatus tule ka vist suurest naiivsusest – kuidas võisingi ma eeldada, et mu kaaskodanikud kõik enda vastu suuantud kriitikat millegi sügavamana võtavad.

Sama palju, kui raamat peegeldab autori hinge, peegeldab see ka lugeja oma. Mul on kõigist vääritimõistmistest hoolimata siiralt hea meel, et selle hingepeegliga maha sain ja et mul on õnnestunud ka paljude erinevate lugejate peegeldusse kiigata.

Loodan siiski, et neid vaikseid mõtisklejaid, kes „Minu Marokost“ endale mõtlemis- ja kasvamisainet leiavad, on siiski rohkem kui neid, kelle ainsaks huviks seoses selle raamatuga on eneseõigustus ja arutelu selle üle, kui ilus või inetu ma siis ikka seal Pariisis välja nägin, kui kaua ma täpselt Marokos elanud olen või kui suur protsent minu ajust nii kõva puhastuse läbi teinud on, et üldse enam ei tööta. Meie, eestlased, oleme ju siiski muu hulgas tuntud ka kui kaua ja sügavalt mõtlev rahvas, seega ehk jõuab midagi veel hiljem kohale. Nagu anektoodis öeldakse: kolmapäeval eestlasele nalja rääkida ei tohi, muidu hakkab pühapäeval kirikus naerma. Ehk pole siis pühapäev veel kätte jõudnud.

Helgeid mõtteid ja avatud meelt soovides,

Kätlin Hommik-Mrabte

Read Full Post »

Nii, head inimesed, küsin teie arvamust selle kohta, millest võiks teie meelest “Minu Maroko” teises osas juttu tulla? Kas on mingeid erilisi teemasid, mis veel Maroko ja selle elanike kohta väljaspool turismikeskusi huvi pakuvad? Andke aga kommides teada.:)

Read Full Post »

Mul on üks idee, üks idee, mis mind juba pikemat aega kummitab ja millest ei saa üle ega ümber. See idee torkab kõige tugevamalt pähe just siis, kui midagi olulist käsil on ja mitte ei saa seda täide viia. Aga idee ei kao, ta kummitab ikka edasi. Eks peab siis lõpuks ta teoks tegema, sest muidu ei saa ju hing rahu.

Idee ise on muidu väike ja lihtne – panna neti üles vähemasti osa “Minu Marokost” ja koguda siia kokku nii arvamusi raamatu kohta, varasemaid artikleid ja intervjuusid, kui ka uusi mõtteid.:)

Kuna tagasisidest paistab, et lugejad on minu raamatu suhtes väga ekstreemsed: kas ollakse vaimustuses või üldse ei meeldi, siis oleks tore, kui inimesed saaksid erinevaid seiku siin ka kommenteerida ja kui midagi on arusaamatu, saan seletada. Eks igaühel on õigus oma arvamusele, aga sõimata, palun, pole vaja, eks?

Alustuseks ja rahvuskaaslaste südame rahustuseks aga – ma ausõna ei ole seda raamatut Eesti või eestlaste mahategemiseks või islami propageerimiseks kirjutanud. Kirjutasin, kuna kirjastus palus kirjutada. Kirjutasin asjadest, millest tavaliselt meil ei kirjutata, kuid see ei tähenda, et neid asju (Eesti ja eestlaste kohta), mida ma ei kirjuta, ei oleks olemas. Me kõik teame ju, et eestlased on täpsed ja töökad ja tublid, seda pole mõtet korrutada. “Maailma teistpidi vaatamise õpiku” mõte ongi selles, et rääkida asjadest teistpidi, sest tihti on vaja meile siiski meelde tuletada, et enne kui teiste silmast pindu otsima asuda, tuleks oma palgid üle kontrollida. Ja neid palke on paratamatult meil kõigil …

Kes tahab raamatut lugeda, aga siin passida ei viitsi, võib selle leida hästi varustatud raamatupoodidest või otse Petrone Printi kodulehelt –http://www.petroneprint.ee/minu_maroko.php/

Ja veel – jazak Allah kheiran õele, kes oma blogiga mind inspireeris ja kelle tõttu ma end lõpuks kätte võtta otsustasin – http://enaguegiptus.wordpress.com/

Read Full Post »