Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘6. Muud artiklid ja intervjuud’ Category

21. novembril toimus Saue noortekeskuses Maroko õhtu.

http://uus.saue.ee/public/files/saue_sona_06dets_parandatud.pdf

Read Full Post »

http://www.saartehaal.ee/2013/11/01/ristiku-lasteaias-tuleb-islamiteemaline-koolitus/

Täiesti mööda pealkiri + 3 rämedat faktiviga = selline lugu, et kui see ei oleks minust endast, siis ma ise ka imestaks, et MISASJA???

Siinkohal on väike selgitus täiesti asjakohane:

UUS ÜLE-EESTILINE TORM PUUDULIKEST ANDMETEST JA SÕNAST „ISLAM“ 

Sügis on uudistevaene aeg – õeksed Sõnajalad ei paku enam huvi ja torm on ka raugenud. Kui parasjagu midagi huvitavat toimumas ei ole, siis miks mitte veidi elevust pakkuda võlusõnaga „islam“? See toimib alati. Lisaks veel natuke klatši tasemel infot ja valestimõistmisi ja juba jätkubki eestlastel juttu kauemaks.

Juttu on jätkunud lausa nii kauaks, et minu paar viimast päeva on kulunud kõiksuguste mulle täiesti tundmatute inimeste meilidele vastamiseks. Kuna sasipundar vajab lahtiharutamist ja väärinfo selgitamist, lisan siia juurde kõige tüüpilisemat laadi kirja ja vastuse. Loodan, et see selgitab nii mõndagi ja ehk suudab nii mõnelegi kallile kaasmaalasele südamerahu tagasi tuua.

 

Tere. 

Lugesin tänast artiklit ja pidin imestusest pikali kukkuma. Nagu artiklist sain aru oli Teie loengu üheks põhjuseks see, et Teie lapsed käivad lasteaias ja neil on teatavate islami traditsioonide täitmisega probleeme? Mis mind aga sealjuures kõige rohkem hämmastas oli see, et need lapsed on veel alla 7 aasta vanused, seega ei ole nad veel ei 16 aastased ega ka täisealised ja Teie olete nad juba usuliselt paika pannud. Kas ei peaks usk siiski olema iga inimese isikliku veendumuse ja sisemise kaemuse leidmise tagajärjel tehtud valik? Ehk usk ei ole mitte see, kas süüa siga või mitte vaid usk on vähe enam, kui toiduained menüüs ning on inimese moraalsete tõekspidamiste valik?

Ei saa ma teist moslemitest aru, kui sealiha ei sobi, on alati võimalik riiki vahetada. Aga laste eest otsustamine usu küsimustes on haige. Ma tahaks kohe väga teada, mida Te neile kodus põhjenduseks ütlete, et nad lasteaiasööki ei tohi süüa.

A.

 

Tere. 

Kui pidite imestusest pikali kukkuma, siis ilmselt see artikkel täitis oma eesmärki. Eesmärgi seadjaks ega artikli kirjutajaks ei olnud kahjuks mina ja ajalehtedele ilmselgelt sobib väga, kui nende artiklid kõmu tekitavad. Kuna Te juba minu poole pöördusite, püüan asju veidi selgitada.

Loengu põhjuseks ei olnud see, et minu lapsed seal lasteaias käivad. Õpetajad peavad teatavasti alati end täiendama ja koolitama ja seega on igasugused täienduskoolitused alati teretulnud. Praegusel majanduslikult raskel ajal on eriti teretulnud, kui lektor on kusagilt lähedalt võtta, et talle ei peaks tasuma transpordikulusid.

Antud loeng on koostatud artikli põhjal, mille tellijaks oli paar aastat tagasi Tartu Ülikooli õpetajate täienduskoolituskeskus. Neil nimelt on üks tore veebileht http://www.teretere.eu (mida toetavad ka Haridus- ja Teadusministeerium ning Integratsiooni ja Migratsiooni sihtasutus), mis on abiks õpetajatele erinevatest kultuuridest ja uskudest laste paremaks mõistmiseks ja oma klassi või rühma integreerimiseks. Kui mulle esitati pakkumine see artikkel koostada, viisin ma (nii Eestis kui ka välismaal elavate) Eesti moslemite seas läbi ulatusliku uurimuse selle kohta, milliseid probleeme on neil oma usu või kultuuri tõttu lasteaias või koolis lastega ette tulnud. Artikkel ja loeng on kokkuvõte antud uurimuse tulemustest ja mitte minu isiklik arvamus või sõrmevibutus minu laste lasteaia pedagoogide suunas, kellega on koostöö ja üksteise mõistmine alati olnud suurepärane. Seega ei esine ma antud kontekstis lasteaias loengut andes mitte kui lapsevanem vaid kui Pariisi Ülikooli (Sorbonne 4) lõpetanud arabist ja islamoloog.

Leian, et ka tänapäevases Eestis, mille usu- ja kultuurikirevus järjest kasvab, on pedagoogidel kasulik end taolistes küsimustes kurssi viia, et igasuguseid konflikte ja probleeme vältida. Konfliktide ja probleemide vältimise all ei pea ma sugugi silmas seda, et pedagoogid peaksid lubama teistest uskudest või kultuuridest lastel ja vanematel teha, mis iganes neil pähe tuleb vaid et nad oleksid kursis selliste punktidega, mis antud kultuuritaustast laste puhul võivad olla nö valulised. Samas on oluline neid ka kurssi viia selliste teemadega, mis tegelikult ei tohiks islami usuga seoses üldse problemaatilised olla, aga mida inimesed lihtsalt võivad ära kasutama hakata, et lihtsamini läbi ajada. Mina kui õpetaja leian, et taoliseid loenguid võiks olla palju rohkem, et pedagoogid tunneksid end palju kindlamalt, kui peavad klassi või rühma ees kokku puutuma erinevatest usunditest ja kultuuridest lastega, kuid ka selliste lastega, kes on väga erinevast sotsiaalsest miljööst, kes on mitmekeelsed, kellel on tugevad lapsepõlvetraumad jne. Igasugused lisateadmised neis valdkondades aitavad tugevalt kaasa õpetaja töö hõlbustamisele ja parendamisele.

Minu lastega ei ole lasteaias olnud mingeid probleeme. Ka kuulavad nad samamoodi kui teised lapsed õpetajate lugusid Eesti erinevatest tähtpäevadest ja pühadest, saavad terve detsembrikuu päkapikkudelt kommi ja võtavad vastu jõulupaki. Laste rühma õpetajad kinnitavad, et nad ei ole kordagi teinud teistsuguse toidu söömisest probleemi. Saarte Hääle artikli autorid ei ole nõus oma allikat avaldama, seega ei ole võimalik ka kontrollida, kust pärinevad valed andmed minu laste söömise kohta. Minu lapsed söövad enamjaolt täpselt sama toitu mis teised, erandiks on tõesti siga.

Paraku aga see, mismoodi mina oma lapsi kasvatan, ei puutu absoluutselt ei antud loengusse ega üldsusesse. See on minu isiklik valik. Mina ei käi kellegi käest küsimas, kas nad lubavad oma lastel süüa krõpse või arvutimänge mängida. Iga vanem kasvatab oma lapsi oma parima arusaama järgi ja seda ei peeta mitte pealesurumiseks vaid vanemate isiklikuks valikuks. Me kõik kasvatame lapsi nii nagu me kõige paremaks peame ja siis, kui nad on saanud täiskasvanuks, teevad nad oma valiku – kas jätkata vanemate juhendatud teel või valida midagi muud; kas võtta jõulu ajal kodus vastu jõuluvana või põrutada sõpradega Kanaaridele pidutsema. Väga vähe on selliseid vanemaid, kes lubavad lastel algusest peale kõike ise otsustada või tutvustavad lastele kõiki maailma usundeid ja kultuure, et laps saaks nende hulgast valida. Vanem teeb ikkagi ise valiku ja kasvatab vastavalt oma parimale arusaamisele ka oma lapsi.

Ma ei näe mingit põhjust, miks peaksin Eestis välja kolima lihtsalt seetõttu, et ma siga ei söö. Meil ei ole põhiseaduse ega ühegi muu seadusega kehtestatud sealiha söömise kohustust. On inimesi, kes ei söö siga, teised on taimetoitlased ja ei söö üldse liha, kolmandad ei söö tomatit, neljandad õuna jne. Me õnneks ei ela mingis Suurimas Sigade Sööjate Riigis, seega sellisel põhjusel ei ole vaja kellelgi kuhugi kolida.

 

Kõike parimat soovides,

Kätlin Hommik-Mrabte

Read Full Post »

Sel nädalal läks Saaremaalt teele viimane kogus Süüria sõjapõgenike tarvis kogutud abi, mis ületas siinse koordinaatori esialgseid ootusi mitmekordselt.

Kampaania “Aitame Süüriat!” Saaremaa koordinaator Kätlin Hommik-Mrabte kinnitas Kadi raadio uudistele, et ettevõtmine õnnestus saarel väga hästi ja saarlaste osavõtlikkus süürlaste toetamisel on üllatavalt suur.
“Mõtlesin, et asju koguneb sõiduauto jagu, lõpuks sai kaupa aga nii palju, et see tuli Tallinna saata kahe sõiduauto ja kahe kaubikuga. Mänguasju, jalanõusid ja riideid kogunes laias laastus vähemalt kuuskümmend 200-liitrist kotitäit.”

Seejuures pani süürlaste tarvis kogutu juures Kätlin Hommik-Mrabtet heas mõttes imestama, et väga paljud annetatud esemed olid täiesti uued, hinnasildidki alles küljes. “See oli kahes mõttes väga positiivne,” hindas Hommik-Mrabte. “Esiteks saavad süürlased väga korralikke asju. Teiseks näitas see, et eestlaste elatustase on väga palju tõusnud ja neil ei ole kahju uusi asju lihtsalt ära anda. Veel paarkümmend aastat tagasi oleks selline aktsioon olnud mõeldamatu, olime ju toona ise need, kes said välismaalt humanitaarabi.”

Kuna Süüria sõjapõgenikud tulevad kodust ära, sisuliselt kaks kätt taskus, elavad telklaagrites ning lähenemas on külm talv, koguti aktsiooni käigus eelkõige sooje riideid. Lisaks sõjas suurimatele kannatajatele – invaliidistunud lastele ja orbudele – mänguasju ja pildiraamatuid.

Kätlin Hommik-Mrabte sõnul panid Saaremaal abistamiskampaaniale õla alla paljud eraisikud, eriline tänu kuulub aga MTÜ-le Meelespea. “Nemad toetasid ettevõtmist väga tugevalt, peaaegu pool Saaremaalt teele läinud abist tuli neilt.”

Tallinnast läkitatakse Eestis kogutud abi Türki oktoobri algul ja kel veel tahet ettevõtmist toetada, saab seda teha, annetades raha kolmanda konteineri teelesaatmiseks MTÜ Kultuurikeskus Iqra arvele 10220214944227 (SEB), lisades selgitusse: “Süüria”.

Janne Nurmik – Saarte Hääl, september 2013

http://www.saartehaal.ee/2013/09/28/saarlaste-panus-suuria-sojapogenike-toetuseks-uletas-ootusi/

 

Read Full Post »

Kui palju on moslemitest lapsi Eestis? Ajalooliselt on siinmail elanud tatarlasi, lisaks on tulnud nõukogude ajal toonase suurriigi vennasrahvaid, ja viimase kahekümne aasta jooksul ka mujalt ilmast, näiteks Araabiamaadest. Kätlin Hommik-Mrabte on abielus marokolasega, ta kasvatab kahte poega ning kohandab islami keelde-käske oma eluga Tallinnas ja Kuressaares.
Islam ei luba süüa igasugust liha. Mismoodi ühe tavalise lasteaialapse ema saab seda kontrollida?
Samamoodi nagu allergiku ema: peab nädalamenüü juures näpuga järge pidama, et mis päeval saab laps süüa teistega koos ja millal mitte. Kui olin meie lasteaia kokatädile toona kõik ära rääkinud, küsis kokk: kas on veel midagi, mida Jakob ei tohi süüa? Tänapäeval on nad lasteaedades harjunud: üks ei tohi piima, teine pähkleid, kolmas muna, neljas mitte midagi neist…
Ma pakkusin, et võin lapsele ise nendeks päevadeks söögi kaasa panna, kui on sealiha, aga kokk ütles, et tema jaoks pole mingi probleem toit eraldi keeta. Ja soovitas, et toogu ma sea asemel mingi liha, mida Jakob tohib süüa. Viisingi kokatädile järgmiseks päevaks külmutatud halal-kana… Ja selgus, et neil on lasteaias täpselt seesama halal-kana!
Mida tähendab halal-kana?
See loom on tapetud islami seaduse järgi, põhimõtteliselt peab see olema tapetud nagu mahetalunikud seda teevad, pluss tapnud inimene peab olema kas moslem või praktiseerivkristlane või juudiusku. Loomale ei tohi enne tapmist teha mürgisüsti või gaasiga uimastamist, loomal tuleb kõri läbi lõigata, nii et veri voolaks välja.
Mahetalunikel on täpselt samad põhimõtted. Kord oli teleris üks dokfilm, ma kutsusin isa ka vaatama: mahetalumees seletas, kuidas nad loomi tapavad. Tõi näite: kui te poes ostate 200 grammi maheliha või 200 grammi tavalist liha, siis see maheliha tükk on tunduvalt suurem. Miks? Sest seal pole peaaegu üldse verd sees, aga tavalihas, kui loom on enne uimastatud, siis see veri tarretub soontes ja niiöelda jääb kinni. See on kahjulik, ja meie usu järgijatele ka konkreetselt keelatud.
Kust sa poes halal liha leiad?
Näiteks osa Taani firmasid ekspordib palju islami riikidesse ja samad tooted jõuavad ka Eesti poodidesse, külmutatud lihana. Kui ma ei leia poest halal liha, siis ma võin ka leida kristlasest mahetaluniku ja tema tapetud liha ongi halal.
Mis piirangud teie dieedis veel on?
Mõistagi ei tohi me süüa ka želatiini, sest see on tehtud seakontidest, nii et lasteaias antakse Jakobile kisselliports lihtsalt vedelam kui teistele.
Muide, absoluutselt kõik odavad jogurtid on želatiiniga ja kallimad on muu paksendiga. Ka osas odavates juustudes on želatiin ehk siga sees. Kui ma külla lähen ja võileiba pakutakse, siis ei lähe ma uurima: näita mulle juustu pakendit, mis siin sees on? Aga niipalju, kui võimalik, üritame neist asjust hoiduda.
Elad oma poegadega ema-isa kõrvalmajas, ilmselt on keeruline vaadata, et laps üle õue ei jookseks vanaema juurde sealiha sööma?
Meie peres on mu isa ainus, kes sööb sealiha, ja eriti sageli ema seda toitu ei tee.
Kui ma hakkasin moslemiks, kümme aastat tagasi, tulin Tartust ülikoolist vaheajaks koju ja ema oli teinud isa meeleheaks suure seaprae. Ma istusin laua taga, vaatasin praadi ja sain aru, et nüüd pean ma oma vanematele uudise teatama. “Ema, ma olen kindel, et see on väga hea, aga ma kahjuks ei saa seda süüa,” ja seletasin, miks.
Mu vanemad juba ammu teadsid, et mind huvitavad religioossed teemad ja ma otsin oma teed… Ja nad ütlesid “Ahah, mis seal ikka”. Aga ma vaatasin oma noorema õe ja venna nägusid! Vend ütles: ma olen ka moslem, mulle ka sealiha ei maitse! Ja mu väike õde, kes oli sel ajal viieaastane, tegi ka nägusid ja ütles: mina olen ka see m-asi, mulle ka ei maitse! Ja siiani nad ei söö sealiha. Lihtsalt ei maitse.
Kuidas islamipered jõulutralli suhtuvad?
Osa islamiühiskonna vanematest näiteks Prantsusmaal boikoteerivad seda: see on kristlik püha ja nad ei taha, et nende laps läheks jõulupeole. Samas on teised vanemad, eriti siinsamas Eestis, kes ütlevad: jõulupeod pole meil kristlusega praktiliselt üldse seotud, lapsed ei käi ju seda pühitsemas kirikus, miks ma peaks võtma lapselt ära selle lihtsa ilmaliku peo.
Meie peres on nii, et kui me oleme Eestist ära, siis ise ei hakka me mingit jõuluvärki korraldama. Aga kui me oleme siin, me ei lähe kirikusse ega kuula jeesuslaule, aga perekondlik söömine ja omavaheline kinkide jagamine on küll. Ma ei näe, et Eestis oleks jõulud kuidagi religiooniga seotud. Prantsusmaal on teine asi, seal on jõulude ajal koolides lauad Piiblistseenidega, ja neil on sellega seoses teravad probleemid. Ametlikult on Prantsusmaa ilmalik riik, samas surub koolisüsteem väga kristlikke pühasid ja nõuab, et laps peab jõulupeole tulema. Samas kui on moslemite pühad, siis heidetakse ette, kui laps puudub. Vanemad peavad leiutama valevabandusi. Terves riigis jäävad kõik islami perede lapsed kolmeks päevaks haigeks! Samasugused lood on hinduistlike perede ja pühadega. Väga variserlik.
Kas sa valmistad ka oma last ette viis korda päevas palvetamiseks?
Nad hakkavad palvetamist ametlikult õppima, kui on 7aastased. Muidugi juba väiksemad lapsed armastavad järgi teha seda, mis ema ja isa ees teevad. Jakob tegi just hiljuti ühe kõige pikema palve minu järgi ära: kõik liigutused ja retsiteerimised, mu hääletooni umbes järgi aimates. Nii et ta teab, kuidas see käib, tema jaoks on see normaalne, et emme ja issi niimoodi teevad.
Moslemi seaduse järgi saab inimene täiskasvanuks siis, kui algab tema puberteet, ja siis peab ta korralikult palvetama hakkama.
Poiste ümberlõikamise teema on omaette teema. Kes Eestis neid lapsukesi ümber lõikab?
Tallinnas ühes haiglas on kirurg, kes tegeleb sellega. Ta lõikab nii neid tavalisi eesti poisse, kellel on meditsiiniline vajadus, aga samuti neid, kel on religioosne vajadus.
Meie Jakob lõigati ümber Marokos, kui ta oli aastane, ja Joosep pole veel ümber lõigatud. Öeldakse, et soovitav on seda teha enne 3ndat eluaastat, enne, kui laps traumat mäletama jääb.
Kas lapsest ümberlõikamise ajal kahju pole?
Maroko haiglates lõigatakse väga kiirelt, laseriga, paraneb kiirelt. Jakob küll nuttis, aga minu meelest nuttis ta sellepärast, et teda hoiti kinni. Tunni pärast oli juba rõõmus.
Ja räägime siis ka teisest poolest: paljudel ümberlõikamata poistel tekib füsioloogilisi probleeme, näiteks lähevad liivaterad eesnaha vahele. Nende piinade taustal, ja kui lugeda, kui palju väheneb emakakaelavähi tõenäosus ümberlõigatud meeste partneritel… küsimus on hügieenis. Enamik ümberlõikamata mehi ei pese end korralikult ja kannavad seetõttu infektsioone.
Üks moslemite tabusid on alkohol.
Selle ma praegu lasteaiapõlves võin õnneks välistada. Aga ma pean ise jälgima, kui ostan komme: enamus Kalevi karbikomme on alkoholiga, natuke on maitse jaoks pandud konjakit või rummi. Isegi mõne jäätise sees on rummiessentsi. Meie põhimõte on, et see on igas koguses keelatud, sest kuhu sa muidu tõmbaksid piiri, millal saab väikesest kogusest suur?
Kujutan ette, et lapsele on keeruline seletada, miks on kommid ta sõpradele lubatud, aga temale keelatud?
Tihti on seda mult küsitud: kas sa kasvatad oma lapsi moslemiteks. Vastan sellele alati: jah. Kõik vanemad kasvatavad oma lapsi enda kõige paremat arusaama järgi, ole sa moslem, kristlane või täiesti väljaspool religioone olev inimene. Need on lihtsalt mu väärtushinnangud, mida ma üritan oma lapsele edasi anda. Kui nii võtta, siis kõik täiskasvanud diskrimineerivad oma lapsi.
Praegu Jakob veel ei taipa enda erinevust. Küllap ta hakkab kogu seda erinevust jagama selleks ajaks, kui ta läheb kooli. Praegu ütlen talle lihtsalt, seletamata: “Sina seda ei söö.” Konkreetselt vanaema-vanaisa juures laual võivad olla mingid pihvid – laps ju näeb, et mina ka ei söö neid. Minu jaoks on palju imelikum, kui vanemad joovad alkoholi ja ütlevad selle kõrvalt lapsele: sina seda ei joo.
Kui ta hakkab aru saama, eks ma siis seletan: sina oled moslem ja moslemid ei söö seda. Sest jumal on meile selle ära keelanud. Meie sööme oma asju, mida jumal meile lubab.
Teil oleks lihtsam, kui te elaks Marokos.
Me plaanimegi, et selleks ajaks, kui Jakob kooli läheb ja hakkab arukaid miks-küsimusi esitama, kolimegi oma perega tagasi Marokosse. See teistest erinemise teema on lastele raske! Samas Eestis on palju peresid, kes saavad sellega hakkama, ja eks me suhtleme ka omavahel, tekitame lastele vajaliku turvavõrgustiku.

Helen Peterson – Eesti Naine, juuni 2011

Read Full Post »

Lugupeetud Kätlin, mul on küllap meeldiv võimalus teie näol suhelda ainsa eestlannast araabia filoloogiga.
Ma ei oleks selles nii kindel. Tunnen veel mõnda sarnast juhtumit.
Siis igatahes ainsa saarlasena?
Võimalik.
Lisaks klassikalise araabia keele valdamisele, olete ka religioosne moslem. Kas võiksite oma elu jagada mõtteliselt kaheks – enne ja pärast islami usku astumist.
Ootasin pigem tuntud küsimust – millal ja miks ma hakkasin moslemiks?
See küsimus oleks kindlasti tulnud.
Enne kui see tuleb, vastaksin, et ma ei hakanud moslemiks. Pigem avastasin, et olen see. Ja sedagi isiklikust egoismist. Võin seda pikemalt seletada.
Kuulan teid suure huviga.
Nagu paljudel meist, nii ka minul, tekkisid lapsepõlves küsimused, millele täiskasvanud ei osanud alati vastata. Olen pärit küll mitte-religioossest, ütleme, pigem agnostilisest, perest, kuid ometi valdas mind juba lapsepõlvest alates üsna tugev tunne, et on olemas keegi, kes mind on loonud ja kes pidevalt jälgib mu käekäiku. Kes teab ja näeb kõike, aga keda ma põhjendada ei oska. Isa-emalt jäid vastused enamasti saamata, küll aga oskas vanaema piiblile toetudes mu sedalaadi teadmistejanu mõneks ajaks kustutada, lisades muidugi juurde, et ma seda kõike igalpool ei räägiks, et narrima ei hakataks. Mõneks ajaks jäingi rahule. Tajusin, et meid inimesi on palju, aga jumal üks ja ainus – et kuidas ta meie kõigi eest hoolitseda suudab? Kuidas ta teab, millal just mina temaga rääkida tahab? Tegin iseendaga kokkuleppe, et kui loen issameie palve, siis oleks see justkui mingi koputus, et temaga ühendust saada. Peale seda rääkisin kõik ära, mis südamel oli; seejärel lugesin uuesti issameie, justkui selle mõttelise ukse sulgemiseks. Palvetasin hommikul ja õhtul. Käisin küll ka pühapäevakoolis, aga mitte kaua. Esitasin seal liiga ebamugavaid küsimusi.
Näiteks milliseid?
Näiteks miks Jeesus on jumala poeg, aga Aadam, kellel ei olnud ei isa ega ema, ei ole. Ma ei saanud sellest aru. Mulle öeldi, et sellest ei peagi aru saama. Saavad aru ainult need, kelle peal on püha vaim. Järeldasin, et seda vaimu minu peale ei ole tulnud. Teismelise-eas sigines vastamata küsimusi veelgi, kuigi pidasin end jätkuvalt kristlaseks. Ühel hetkel aga avastasin, et kui neid „sedasid“, millesse ma ei usu, on juba liiga palju, siis ma järelikult ei ole ikka kristlane. Seejärel uurisin judaismi, budismi, ka hindusismi, aga islamini siis veel ei jõudnud. Aasta aega Taanis õppides avastasin järsku, et mitmed mu sealsed sõbrad on moslemid. Esimene reaktsioon oli siis, et nüüd lõikab neist mõni mu kõri läbi või paneb pommi alla. Siis sain pikapeale aru, et nemad on ka päris normaalsed inimesed. Hakkasin ka seda usku uurima ja leidsin, et saan oma vastused sealt. Nii, et mängus oli puhtal kujul egoism. Islam oligi see, mida mina siiani neist asjust olin arvanud.
Nii sai teist moslem?
Ei veel. Läks oma kolm aastat aega. Kui õppisin Tartu Ülikoolis prantsuse keelt, siis astusin ka ametlikult islami usku. Alles siis läksin Prantsusmaale, Sorbonne’i Ülikooli arabistikat õppima.
Sealne õpe käis ainult prantsuse keeles?
Jah, muidu poleks seal hakkama saanud. Prantsusmaal on keelte erialad veidi teise suunitlusega: õpetatakse küll ka keelt, aga süvaõpe toimub alles magistri ajal; alguses õpetatakse hästi palju erinevaid üldaineid, mul siis araabia keelega seoses: grammatika, suuline keel, tõlge, araabiamaailma ajalugu, kirjandus (antiikpoeesiast kuni tänapäeva modernse kirjanduseni välja), islam, poliitika, kultuur jne.
Siis läksite Eestisse tagasi?
Ei, siis läksin mehele.
Olles eelnevalt juba islami-usuline?
Jah, arvatakse et astusin usku abielu tõttu, aga selleks ajaks, kui oma mehega tuttavaks sain, olin moslem juba kolm aastat ja abiellumisel neli aastat. Seejärel elasime koos Kuveidis, kus mu abikaasa töötas, siis tema kodumaal Marokos ning alles seejärel tulime koos Eestisse.
Tundub, et see on teie abikaasa poolt teatud järeleandmine – elada oma naise kodumaal?
Keerulisem tal muidugi on kui minul. Ta on hariduselt inglise filoloog, töötab ühes rahvusvahelises firmas taustauuringute alal, just Lähis-Ida peal.
Eestis on vähe inimesi, kes vabalt araabia keelt valdaks ja sellega kaasnevat kultuuritausta tunneks.Teie ise ju ka?
Mina õppisin Sorbonne’is klassikalist keelt, sellega pole suhtlemisel suurt midagi peale hakata. Siinkohal peaks lühidalt lahti mõtestama araabia keelte küsimuse. Neid võib jagad kolme gruppi. Klassikaline keel ei olegi keel mida räägitakse, olles maailma üks rikkama sõnavaraga, annab see eelkõige baasi. Klassikaline keel pandi nö. lukku juba 14 sajandit tagasi. Selles keeles on kirjas Koraan ja see on valmis keel. Seal ei muudeta enam midagi. Teine grupp on nö. standard-modernne araabia keel – see, mida õpivad lapsed koolis, milles trükitakse raamatuid ja ajalehti ja mida kasutatakse uudistes. . See on tänapäevastatud klassikaline araabia keel. Kolmas liik on keel, mida räägitakse tänaval. Araabia keelt räägivad ju sajad miljonid inimesed väga suurel territooriumil, järelikult on tegemist suure hulga dialektidega. Üks koolihariduseta Maroko vanake ei tarvitse sugugi aru saada, mida räägib talle samasugune vanamees Jeemenist. Palju on muidugi ühist, aga erinevusi rohkem. Nagu näiteks eesti ja soome keel – soome sõna talo ei tähenda ju eesti talu, aga mõiste on sarnane .Või sõna nukkuma, mis meil üldse magamist ei tähenda, kuigi kaudselt midagi sarnast küll.
Mis keeles te oma abikaasaga suhtlete?
Inglise keeles. Ta oskab küll mõneti eesti keelt, aga see oleks tema suhtes ebavõrdne.
Sobiks ju ka araabia keel?
Sel juhul maroko dialekt, aga see oleks minu suhtes ebavõrdne. Aga inglise keel on meile nö. kirik keset küla.
Olete siin Tallinna Islamikeskuses palgatööl?
Ei, palka ma siit ei saa. Siin on lihtsalt tore olla. Annan huvilistele edasi, mida ise tean. Õpetamine on mul nähtavasti geenides. Juba mu ema ja vanaema olid õpetajad.
Võtsin teiega vestlusele tulles kaasa nii Koraani kui Piibli. Kas saaksite ka neist raamatutest rääkida?
Kui oskan.
Hakatuseks on Koraani eestindaja Haljand Udam kirjutanud, et on tõlkinud eesti keelde kõigest Koraani tähenduse.
Õigesti kirjutatud. Pühakirja tõlkimisel tuleb just eriti silmas pidada, et kunagi ei saa 100% edasi anda, iga tõlge on vaid tõlkija interpretatsioon. Seda tuleks ka kindlasti märkida, et inimesed sellega arvestaksid.
Mõlemaid pühasid raamatuid võrreldes on neis märgata üllatavalt palju ühist, nii tegelaste kui sündmuste puhul. Aadam, Eeva, Kain, Aabel, Noa, Abraham, Jeesus – tõsi Koraan Eevat nii patusena ei kohtle, et ta madu uskus ja Aadamat võrgutas.
Õige ka, õuna sõid mõlemad. Mees vastutagu ise oma tegude eest.
Noa aegne uputus ka kenasti mõlemas kirjas. Selle vahega, et piiblis tuli vesi taevast, Koraanis aga maa seest. Huvitav millest see vahe?
Huvitav tõesti, ei oskagi sellele kohe vastata, aga luban, et uurin asja. (Uurisin! Koraani kirjeldab suurt uputuse vett tulevat nii taevast kui ka maa alt. Vaat. näiteks 11 :44 ja 54 :11.) Lõpuks ei ole ju tähtiski, kust vesi tuli. Uputus toimus igal juhul.
Mis mind omal ajal Koraani, s.t õigemini selle eestikeelseid tähendusi lugedes eriti üllatas on see, et Allah väidab, et tema saatiski inimestele algul Toora, siis Uue Testamendi ja lõpuks Koraani.
Nii ta tegi. Ajapikku aga nii Toora kui piibli sõnun korrumpeerus inimeste suus ja tegudes. Siis tuli saata uus ja lõplik sõnum.
Justkui kolmas ja täiendatud trükk?
Kui nii soovite öelda. Mis muidugi ei tähenda, et kahes eelnevas jumala sõna puuduks. Mitmed islamiõpetlased on nimetanud juute ja kristlasi moslemite vanemateks vendadeks. S.t neiks, kes olid enne.
Alkoholi tarbimine on Koraani järgi keelatud tegevus ja patt. Ometi leiame 16.suurast, järgmise sõnumi: “palmiviljadest ja viinamarjakobaraist saate te joovastava joogi ja mõnusa olemise.” Minu arusaamise järgi on tegemist alkoholiga.
Alkohol on islamis tõesti keelatud. Selle mõistmiseks tuleb probleemi vaadata laiemalt. Koraan ei ole lihtsalt seaduse raamat, mis kukkus ühel päeval taevast alla Muhamedile pähe. See on 23 aastat järjepidevaid ilmutusi. Araablased olid enne islami omaksvõttu väga alkoholilembene rahvas. Korra pealt see lembus keelu alla panna tähendanuks paljude suguvõsade kohest pankrotti, sest alkoholiga kaubeldi laialdaselt. Kõigepealt tuli anda vihjeid, soovitusi ning alles seejärel ilmus lõplik keeld. Selleks tuleb teada Koraani ilmutusjärjekorda.
47. suuras kirjeldatakse paradiisi, kus muuhulgas voolavad veinijõed, mis on naudinguks joojatele…nii et paradiisis ikkagi võib?
Koraanis on ka kirjas, et seal voolab vein, millest ei jääda purju. Tegemist siis ainult kujundiga millestki heast.
Islam keelab maalida pilte ja kujutisi, seega on sündimata jäänud miljoneid moslemitest Rembrandte, Leonardosid ja Sezanne’e.
Aga see-eest alternatiivina milline mosaiik, ornamentika, kalligraafia, milleks ahvida Euroopa maalikunsti kui võib luua midagi muud sama positiivset.
Kas tohib küsida ka midagi isiklikku?
Kui suudan vastata.
Teatavasti on moslemitest meestel õigus pidada mitut naist. Mida te teeksite kui ühel päeval teie lugupeetud abikaasa usule toetudes avaldaks sellesarnase soovi?
Kõigepealt itsitaks mõnda aega pihku ja seejärel ütleks: kallis, kui sa seda suudad, lase käia.
Aga kui selle peale ka teie abikaasa pihku itsitaks ja ütleks: suudan!
Noh, ma tahaks seda näha. Asi on islamis pisut keerulisem kui see eemalt paistab. Kui mees võtab teise naise, peab ta temale kindlustama täpselt samasugused tingimused nagu eelmisele ja seda mitte eelmise arvelt. Näiteks, kui esimene naine elab majas ja sõidab autoga, siis peab teisele naisele muretsema täpselt samaväärse maja ja auto, ilma esimeselt ära võtmata. Kui naisel on oma raha, siis kuulub see ainult sellele naisele. Kui mehel on oma raha, siis kuulub see perele. Naine võib islami-maailmas saada isegi mehest suuremat palka, ometi peab mees teda ülal pidama. Olen ise teie küsimust esitanud islami meestele, enamasti saan pahura vastuse: ei saa ühegagi hakkama. Araabia naiste temperamenti tundes võib neil isegi õigus olla…
Pidasin silmas pigem moraalset, mitte majanduslikku aspekti. Šariaadi järgi peaks islami naine leppima olukorraga, kus ta mees on kõrvaltubades seaduslikult kellegi teisega peale tema.
Naine ei ole kohustatud oma kodu teise naisega jagama, st ta ei pruugi oma abikaasa teise naisega üldse kokku puutuda, too võib elada isegi teises linnas. Teiseks, islami abielu on kristlikust mõnevõrra erineva tähendusega. See on justkui leping kahe osapoole vahel, mis võimaldab seksuaalvahekorda, et oleks kaitstud mõlema osapoole õigused. Mitte asjata ei ole araabia keeles abielu ja vahekord üks ja see sama sõna. Naine võib alati mehe juurest ära minna kui ta leiab, et tema õigusi on rikutud. Kuigi…on kirjutatud, et kõikidest lubatud asjadest on jumalale lahutus kõige vähem meelepärane. Mis puutub aga tegelikku mitme naise pidamisse,, siis islam mitte ei leiutanud seda vaid pani piiri neljale. Ühiskonnas võib olla mitmeid olukordi, kus mitmenaisepidamine on väga mõistlik alternatiiv. Näiteks siis, kui sõda on üle käinud ja mehi vähe – palju naisi oleks nõus kasvõi ¼ mehega, selle asemel et täitsa üksi olla. Samuti on see mõistlik alternatiiv lahutusele, kui naine näiteks ei saa lapsi, aga mees neid väga tahab. Ka siis, kui naine on väga haige, ei suuda oma laste eest hoolitseda vaid vajaks ise pidevat hoolt. Neid variante on palju. Mehi oli alati vähem, see oli pigem abinõu. Ka Muhamedil oli mitu naist, kusjuures vaid üks neist oli neitsi. Teised kas lesed või lahutatud, ta pigem toetas ja kaitses neid.
Kui tohib, jätkan isiklikul teemal. Teil on Saaremaa tüdruku ilusad sinised silmad, neidki peetakse islami kultuuris petlikumateks kui tavalisi, pruune.
See on Koraanis pigem väljend, nagu meil Eesti keeles „sinisilmne“ või „blondiin“. Kõik “blondid” ei ole ju ka blondiinid.
Sinisilmselt käituvad vist ka need Eesti tüdrukud, kel Araabia maades mõne moslemi armastus on osaks saanud. Ühtelugu on kuulda taoliste hädakisa.
Neil tuleb iseendalt küsida, kas ta tulevane tutvustas teda oma emale, kas ta palvetab viis korda päevas või käisid nad ööklubides. Tihti on see kena poiss lihtsalt sealse kultuuri järgija, mitte niivõrd moslem. Kui tüdruk selles kultuuris pädev ei ole, lõpeb asi tihti katastroofiga. Üldreeglina religioossed moslemid mujalt tulnutega ei abiellu. Kultuurid on erinevad. Seaduse järgi võib moslemist mees küll abielluda nii juudi kui kristlasega. Seda lubab Koraan, aga on nõutav, et tegemist oleks oma usku praktiseeriva kristlanna või juuditariga ja naine peab olema nõus, et lapsi kasvatatakse islami tavade järgi. Kui naine nõus ei ole, peaks asi katki jääma.
Aga lapsed?
Iga sündinud laps on jumala tahtele alluv. Kas te teate, kuidas see on araabia keeles?
Ei.
Muslim.
Kuidas te lõpetaksite lause: “Ma loodan, et…”
Oi kui palju asju ma loodan…noh esimesena näiteks, et mu lastest kasvaksid head inimesed ja moslemid.
Veel üks kulunud küsimus. Islami arvatatav seos terrorismiga. Mis juhtub sellega, kes end koos bussitäiega vastu taevast laseb? Saabki ta sinna? On ta märter?
Mitte mingil juhul. Ta tapab ju eelkõige enese ja enesetapp on islamis väga suur patt.
On need pommivöödega poisid siis lihtsalt ärapestud ajudega?
Maailmas toimub üleilmne ilmalikustumine. Järjest vähem tuntakse oma usku. See ei ole nii mitte ainult islamis. Väga kerge on Koraani kontekstist mingi vaenulik lause üles leida. Muide nagu ka piiblist. See ei ole enam usk, vaid poliitika. Olen küll optimist, aga kahjuks tajun, et see konflikt niipea ei lahene. On veerema läinud lumepalli-effekt ja seda suppi on praegu raske süüa.
Teie hidžaabil on kinnituseks Eesti sõlg.
Kena sõlg, eks ole. Kinnitasin sellega oma peakatte kunagi üsna juhuslikult. Teistele mu välismaa sõbrataridele meeldis see ja nüüd muudkui viingi neid külakostiks. Oma abaajale (mosleminaise pikk rüü) olen ka muhu mustreid lasknud tikkida. Ma ei näe selles midagi jumalavallatut. Kuigi see teema on kord juba ajakirjanduses suureks puhutud, nagu ka see kui pandi meelevaldselt kirja, mida ma Araabia-maadest kõige rohkem taga igatsen. Vastasin tookord, et minarettidest kostvaid palvele kutseid. Nii pandigi kirja, et ma igatsevat mošeede kellahelinaid. Tule taevas appi! Mošeed ei helista kunagi mingeid kellasid. Palvusele kutsub inimhääl. Jäigi mulje, et lisaks kirjutajale ei tea ka mina islami maailmast midagi…
Teie nimi on Kätlin Hommik-Mrabte. Kas Hommik on teie neiupõlve perekonnanimi?
Jah.
Ilus nimi.
Tänan komplimendi eest.

JÜRI AARMA
Maaleht – http://www.maaleht.ee/news/uudised/elu/katlin-hommik-mrabte-ma-mitte-ei-hakanud-moslemiks-vaid-avastasin-et-tegelikult-olengi-see.d?id=48205069

Read Full Post »


Ma ütlen „Maroko“ ja sina sule hetkeks silmad … Mida sa nägid? Vaikselt kuumades tüünides sosistavat kõrbeliiva, uhkeid sirgetüvelisi palme, koorma all ägavaid apelsinipuid, kirevate paeltega kaunistatud kaamleid ja kaasanoogutades suuri vankrilogusid vedavaid eeslikesi? Või umbes midagi sellist? Aga nüüd ma ütlen „jaanuar Marokos“. Mida sa näed? Kauneid randu ja sooja vaheldust lumisele, külmale ja pimedale Eesti talvele? Mina näen midagi muud, sest minu Maroko on mägede Maroko.
On hommik. Tegelikult küll öö, sest väljas on veel täitsa pime. Minu esimene samm uksest välja ja kohe olengi siruli – maapinnal on jää! Tõmban end oma põhjamaalase ninaga õhku tõmmates püsti ja järeldan, et tõepoolest on väljas miinuskraadid. Seda kinnitab ka aurupahvak, mis suust väljub, kui selle avan. „Kuidas siis järsku nüüd n i i külmaks läks?“ torisen rohkem omaette. „Mis siis nüüd nii külmaks,“ vastab äiapapa. „See on täitsa tavaline. Vahel on palju külmem, aga õnneks ei kesta talveperiood meil eriti kaua, muidu külmuksime surnuks – kütet ju sellel kõrgusel veel majja sisse ei ehitata.“

Istume autosse, et sõita berberiprovintsi pealinna Khenifrasse. Olen juba ammu tahtnud seda linna oma silmaga näha, kuna olen selle kohta palju lugenud. Seni kuni auto mootor soojeneb, imetlen aknast vaadet Moulay Bouazzale – õhuke valge lumevaip katab veel unelevat linna, nii maad kui maju. Kuidagi Eesti-kodune tunne tuleb peale. Auto soojeneb vaiksel ja mina jään magama.


Kui ma viimaks silmad avan, näen mõlemal pool teed paksu lumevaibaga kaetud viilkatuseid, milledesse oleks justkui pikitud sihvakad suitsevad sigarett-korstnad – igal majal oma. „Kus me nüüd oleme?“ hüüatan rõõmsalt. „Umbes poolel teel,“ vastab Mustapha. „Ei, ma mõtlen, et kuidas siin normaalse katusega ja suitsevate korstendega majad on?“ Siiani olen Marokos näinud vaid avatud terrass-katusega maju, mitte kunagi tõelist viilkatust. „Aaa, no see on sellepärast, et oleme nii kõrgel mägedes, et talv on siin pikk ja külm, seega ehitatakse majale viilkatus, et see lume raskuse alla vastu peaks, ja küttesüsteem peab sellel kõrgusel juba ka olema,“ selgitab Mustapha. Imetlen otse tee ääres seisvat suurt punaseks värvitud maja. Oleks sellel veel väljast puitvooderdus, ei erineks see minu Eesti kodust kuigi palju.

Tee äärde jääb muudki huvitavat. Loodus on Maroko mägedes hoopis teistsugune kui Põhja- või Lõuna-Marokos. Siin ei kasva ei palme ega apelsini-, mandariini-, sidrunipuid. Kui siinsest metsaalusest pilti teha, ei oskaks enamik eestlasi kindlasti pakkuda, et tegemist on Marokoga, Aafrikaga. „Näe, seal on jõulupuu!“ hüüatab äiapapa ja paneb sõrme vastu klaasi. „Kus? Mis jõulupuu?“ vahin pingsalt samalt poolt välja.
Ja tõesti märkan, et muude puude hulgas on ka üks okaspuu, mis sarnaneb kuusele, kuigi on hulga pikemate okastega. „See ei ole kuusk,“ teatan tähtsalt. „Jah, ma tean,“ vastab äi, „aga just selle puu viisid koloniaalaja prantslased endale oma pühadeks koju … nimetasid seda jõulupuuks.“ Nojah, eks tuleb ju kuidagi kohalike olude ja võimalustega kohaneda.

Kui me viimaks Khenifrasse jõuame, on juba peaaegu lõuna käes. Väikestesse söögisaalidesse koguneb hulgaliselt inimesi, kellest enamus soovivad oma sisikonda soojendada minu jaoks kõrvetavalt kuuma ning vürtsika šorba-supi ja ahjusoojade mannakookide – fatiiraga. On tõeline talv.

MAROKO FATIIRA
Sõnatüvi FTR tähendab araabia keeles „lõikama, midagi kiiresti tegema, lõhkema, pragunema“. Sellest tüvest tuleb näiteks sõna fitr, mis tähendab „paastu katkestamine“ või „hommikusöök“, kuna peale pikka aega mitte-söömist (olgu selleks „pikaks ajaks“ siis öö või päev) sööma asumisel me justkui lõikame või katkestame oma paastu. Samast tüvest tuletatud sõna fatiir tähendab „kiiresti tehtud, toores, mõtlematu, äkiline“. Fatiira on aga see, mida me kiiresti valmistame ja millega hommikul oma nälga kustutame.
Mis see fatiira täpsemalt on, on raske öelda, kuna erinevates araabia riikides kasutatakse sama sõna erinevate toitude tähistamiseks. Fatiira võib olla nii sai, pannkook, pontšik kui isegi pelmeen, pirukas või küpsis. Peale selle, et erinevates araabiariikides tähistab fatiira erinevaid asju, on sellel sõnal ka erinevaid vorme – fatiira, fatiir, fitiir, ftiir jm. Sõnatüvi on aga sama, olgu toit milline tahes ja olgu see tehtud Marokos, Tuneesias, Egiptuses, Saudi Araabias, Djiboutis, Etioopias, Somaalias, Liibanonis või mujal.
Üle terve araabiamaailma on just Maroko fatiira kõige enam tuntud ja ka eurooplastele teada. Marokos nimetatakse fatiiraks üle panni saia, milles kindlasti peab leiduma peeneteralist mannat. Muu hulgas sisaldab fatiira tainas ka võid või toiduõli. Fatiirat võib valmistada piimaga või ilma, olenevalt sellest, kas soovitakse pehmemat või küpsiselaadsemat tulemust.
Mõnes Maroko piirkonnas kutsutakse fatiirat ka haršaks. Fatiira on Marokos väga populaarne hommikusöök ning maitseb kõige paremini soojalt, või ja moosi, kuid miks mitte ka juustu või meega.

1 kl õli
½ kl suhkrut
1 tl soola
1 kl piima
3 kl peeneteralist mannat
natuke kuiva pärmi või küpsetuspulbrit
3 kl jahu


Sega kõik toiduained kokku, jättes veidi mannat taldrikule. Sõtku parajalt sitke tainas ja veereta sellest pallikesed, seejärel vajuta pallid ketasteks. Prae kettad pannil nagu pannkoogid (soovitavalt lahtisel tulle), kuid ilma õlita (sest õli on juba koogi sees). Serveeri soojalt kas moosi, mee, sulajuustu või argaaniõliga.
Naisteleht

Read Full Post »

Islamiusku saarlannat Kätlin Hommik-Mrabtet kannustas araablannade traditsioonilist kleiti abaajat kauni muhumustrilise tikandiga kaunistama rahvuslik uhkus.
Kätlin Hommik-Mrabte rääkis Saarte Häälele, et uutmoodi kleidi nimi on Muhu abaaja ning et abaaja on tegelikult traditsiooniline Lähis-Ida araablannade kleit.

“Idee tuli sellest, kui üks sõbranna mainis, et sooviks lasta endale seeliku peale veidi Muhu lilli tikkida ja et ega ma kedagi ei tunne, kes seda teha oskaks. Mõtlesin, et Muhu lilled on ju nii ilusad, et tahaks endale ka midagi. Kuna olen moslem, siis muidugi peaksin laskma enda Muhu lilled tikkida mõnele oma riietusele ja sealt tuligi mõte kokku segada kaks väga erinevat asja – Muhu lilled ja araabia abaaja,” rääkis Hommik-Mrabte.

Valmimine võttis aega

Ta selgitas, et kleit valmis tegelikult kahe inimese koostöös. Et tikand just selline sai, nagu ta nüüd on, on Hommik-Mrabte sõnul suuresti tänu tikkija Sirje Tüürile. “Minul oli algselt toorik-idee, tema arendas seda edasi ja pakkus erinevaid variante, mille hulgast pidin valima, ja kas nõustuma või keelduma,” täpsustas ta.

Kätlin Hommik-Mrabte sõnul oli tööjaotus idee algataja ja tikkija vahel selline, et esimene neist ütles, milliseid lilli ta tahab ja kuhu, teine aga pani soovide põhjal kokku lõpliku kompositsiooni. Ta tunnistas, et aega läks idee tekkest teostuseni tegelikult päris palju, sest esialgu vajas mõte lihtsalt seedimist ja seejärel nappis tal aega, et sellega tegeleda.

“Alles mõni aeg tagasi võtsin end kokku, lõikasin abaaja välja, õmblesin ääred kinni ja saatsin tikkijale. Kokku läks aega oma pool aastat, aga ega mul sellega kiire ka olnud,” tunnistas ta. Iseenesest annab kleidi omaniku sõnul eesti muslimi rahvariideks nimetatud kleiti sobitada aga paljude erinevate vöödega, kui seda kasutada n-ö tavainimesena või siis muslimina sellises kohas, kus mehi pole.

“Näiteks islami seadusele vastavad pulmapeod, kus mehed ja naised on eraldi,” selgitas ta. Seda aga sel põhjusel, et islami seaduse kohaselt peaksid rõivad olema piisavalt laiad ja mitte vastu keha, nii et selgeid kehajooni ei oleks näha. Vöö toob aga pihajoone väga selgelt välja.

Ideid jagub veel
Kätlin nentis, et tegi kleidi küll endale, aga praeguseks paistab, et huvi on selle vastu suur, mistõttu võiks neid ka raha eest teha. “Iseasi, kas ma tahan. Aga usun, et sellisele asjale oleks isegi islamimaailmas väga suur turg,” lisas ta. Seega ei välistanud ta, et Muhu tikandiga abaajasid võiks veel teha.

Erinevaid ideid selleks on tal päris palju. “Ei oleks ka halb mõte sellest väike äri välja arendada. Ma usun, et üle terve islamimaailma oleks kindlasti väga palju naisi, kes sooviksid traditsionaalsete abaajade kõrvale midagi uut ja huvitavat,” leidis ta. Niisamuti ei välistanud ta ka seda, et kavandada võiks teisigi muhumustrilisi rõivaid.

“Mõte oli teha üks Maroko pidulik kaftan – selline printsessikleidi moodi kleit – näiteks valget värvi ja suurte Muhu lilledega,” avaldas ta. Samas tunnistas ta, et see oleks muidugi väga kallis lõbu, kui terve kleit tikandiga katta, aga see-eest oleks see väga huvitav sümbioos Maroko ja Eesti traditsioonidest.
“Muide, minu sõlest rätikinnitust on imetletud nii Prantsusmaal, Kuveidis kui ka Marokos ja olen neid ka palju imetlejatele ära kinkinud, nii et Eesti sõlega seotud rättidega muslimi naisi võib leida juba kolmelt kontinendilt,” rõõmustas Hommik-Mrabte. Muhu abaaja tegemisel ja ka sõle kandmisel innustas teda enda kinnitusel palju ka rahvuslik uhkus. “Ma olen eestlane ja moslem, minu jaoks need kaks ei ole kuidagi vastuolus,” kinnitas ta.

Autor: Kertu Kalmus
Allikas: Saarte Hääl – http://www.saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=41&artid=22418&sec=1 ja 24 tundi – http://www.24tundi.ee/?id=343213

Read Full Post »

Older Posts »