Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘7. Minu väikesed marokolased :)’ Category

Baba: „Honey, it is raining so beautifully, I will go wash the car.”
Emme: „Okey, go ahead.”
Jakob (voodist): „Ma tan baba kalli!”
Emme: „Ei saa praegu, baba läks välja korra.”
Jakob: „No ütle talle, et kui ta on auto ära pesnud, et siis ma tan kalli.”

***

Mina olen eestlanna. Meie baba (issi) on marokolane. Meil on kolm väikest poega: 5-aastane Jakob, 3-aastane Joosep ja 5-kuune Joonas. Mina räägin lastega eesti keeles, baba räägib Maroko dialektis, omavahel räägime inglise keeles. Lapsed vastavad alati eesti keeles, käivad eestikeelses lasteaias, mängivad eesti emakeelega lastega ja jooksevad üle õue eestlastest „vanama“ ja „vanna“ juurde.

Ma tean, et Jakob ja Joosep saavad aru igapäevasest Maroko dialektis jutust. Tõendab seda ju fakt, et kui baba nendega räägib, siis nad annavad – küll eesti keeles, aga siiski – adekvaatseid vastuseid. Vahel ütlevad mõne sõna sekka Maroko dialektis või araabia keeles ka. See, et Jakob ka inglise keelest aru saab, tuli mulle aga suure üllatusena. Räägitakse, et kakskeelsed (või mitmekeelsed) lapsed haaravad erinevaid keeli kui õhust ja õpivad väga kiiresti. Meil Jakobiga on see rääkimine käinud üle kivide ja kändude ja päris oma rühmakaaslaste tasemel ei ole ta siiani. Samas, see väike vihmaõhtune juhtum annab lootust oletada, et passiivset sõnavara on tal kõvasti rohkem kahe kõrva vahele kogunenud, kui seda aimata oskasin. See Jakobi lugu tuletas mulle meelde ühte mu enda kunagist lugu:
Minu vanaema ja ema vene keeles:
Vanaema: „Lastemaailmas müüakse toredat tahvlit … seal on kell ja arvelaud ka ja … laps saaks õppida. Kas ostan talle nääriteks?”
Ema: „Ei tea, kas on vaja … ajab kriiditolmu ja mina pean koristama siis …”
Vanaema: „No hea küll, mõtleme …”
Hiljem, kui koju hakkame minema, teeb vanaema veel tänavale akna lahti ja hüüab (ikka vene keeles): „Noh, kas ma ostan siis selle tahvli?”
Mina (3-aastane, eesti keeles): „Osta-osta, ma ise koristan.”

Seega, 30-aastat varasem šokk minu vanematele ja vanavanematele. Inimaju on täis üllatusi. Kuidas siis ikkagi on nii, et mõned lapsed hakkavad väga vara rääkima ja mõned suhteliselt hilja? Millest see sõltub? Ja kuidas enamik mitmekeelseid lapsi on keelte peale väga andekad, aga mõnel on raskusi ühegi keelega? Kas ma peaksin muretsema? Või võin lasta lapsel omasoodu areneda? Kas ma saan oma last kuidagi selles keelerägastikus aidata? Ja kui saan, siis kuidas?

Haaran pliiatsi ja paberi järele, käin raamatukogus … Nagu ütles boa: „Mul on üks mõte … ja ma mõtlen seda.“

 

07.10 2013

Advertisements

Read Full Post »