Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Tuleb kohe öelda, et mina olen tõesti õige inimene seda raamatut arvustama. Eelkõige seetõttu, et ma kohe üldse ei salli seda usinalt kultiveeritavat multikultuursust ning ka seepärast, et üldiselt on moslemid mulle sümpaatsed.

Alustama peaks vast sellest, et kasutan teadlikult sõna «moslem». Jah, ma tean, et eesti keeles juurutatakse viimasel ajal sõna «muslim», aga sellise muutuse taga ei näi olevat muud kui vaid pisuke oletus, et nii oleks õigem ning suur himu taaskord kellegi ees lömitada ja keeleteadus poliitilise(lt korrektse)ks muuta.

Jah, see minu sümpaatia moslemite asjus põhineb eelkõige emotsioonidel ning võibolla ka vähestel teadmistel moslemite ja araabiamaailma asjus. Mulle lihtsalt meeldivad rahvad ja riigid, kel on püsiväärtused paigas. Niisamamoodi meeldivad mulle ka juudid ja nende riik. Meeldimine ei summuta muidugi mu eestlaslikult rammusat kriitikameelt.

Kätlin Hommik-Mrabte raamat «Minu Maroko» võiks samahästi kanda ka pealkirja «Minu islam» või «Minu usk», sest eelkõige on tegu maailma ja Maroko näitamisega uskliku inimese silme läbi. Ma ei ütle, et selline lähenemisnurk oleks halb või vale, aga tõe huvides tuleb märkida, et autori jaoks on esikohal islam ning kõik muu tuleneb sellest.

Kui autor ütleb südamliku sõna, siis ütleb ta selle pigem islami või moslemi või araabiamaailma elukorralduse kohta … n-ö valgete või valge maailma kohta autoril südamlikke sõnu aga napib. Jah, autor on irooniline uusmoslemite asjus, autor kritiseerib Kuveiti, aga need on pigem üksikjuhtumid selles lõputa kiidulaulus islamile.

Võimalik, et kui Kätlin Hommik-Mrabte oleks osavam kirjutaja, et siis see kiidulaul islamile ei häiriks. Raamatu «Minu Maroko» suurimaid puudusi on konspektiivsus – et üldiselt on tekst pigem selline kuiv skelett. Kui aga islam ja moslemid mängu tulevad, siis ilmub kohemaid liha luudele, tekst muutub mahlakamaks, autori tähelepanekud ehedamaks ja nutikamaks. Ma olen üsna veendunud, et autor säherdust hüplikkust ei planeerinud, et pigem on siiski «süü» kirjutaja kogenematuses.

Kordan veelkord, et mul pole midagi islami ja moslemite vastu, aga raamatu parimad leheküljed on minu jaoks siiski need, kus Maroko elu-olu kirjeldatakse lihtsalt inimlikust vaatepunktist. Näiteks autori äi, äia suhtumine lastesse ja nende suhtumises õppimisse, äia vanemate olme. Või siis Fatima ja tema elamise kirjeldus. Minu jaoks olid raamatu kõrgpunktid just need leheküljed ning sellistel hetkedel kadus minust see pidev tõrges hoiak kirjutatu suhtes.

Kätlin Hommik-Mrabte autorina oli raamatu raskuspunkti asetanud siiski kahe kultuuri võrdlemisele ja kultuurikonfliktile kui sellisele. Jah, seda kõike raamatus oli ning ma sain teada hulga asju, mida ma varem ei teadnud. Miinuseks selle kõige juures aga asjaolu, et teatav lõplik üldistus ja kokkuvõtte jäi minu jaoks puudu, et raamat oli kui üksikjuhtumite ja faktide loetelu ning loeteluks see ka jäi.

Võimalik, et raamat pidigi olema selline kergekaaluline ja nentiv, et selline ongi selle Minu-sarja formaat. Ei tea, sest «Minu Maroko» on esimene raamat sellest sarjast, mida ma lugesin. Võibolla oleks pidanud esimesena lugema mõne sellise autori raamatut, kelle kirjatükke ka varem on loetud, et siis oleks olnud võrdlusmomenti.

Kindlasti ei ole «Minu Maroko» inimesele, kes tahab saada praktilisi näpunäiteid enne Maroko-reisi. Selliselt lugedes on raamat ilmselge pettumus ning üks mu sõpru sellise pettumuse osaks ka sai. Samas polnud mu sõbral valikut, sest suure linna raamatupoes oli «Minu Maroko» ainus raamat, mis eesti ja inglise keeles selle riigi kohta saada oli. Et parem siis see, kui mitte midagi…

«Minu Maroko» on pisut mõtisklev ja ääretult isiklik olukirjeldus. Olukorras aga, kus islam ja moslemid võrduvad eelkõige vaid pommivöödega tüüpidega, sellises olukorras on ka selline raamat enam kui vajalik.

Ulmeguru – http://www.raamatumaailm.ee/terms/autor/katlin-hommik-mrabte

Lugupeetud Kätlin, mul on küllap meeldiv võimalus teie näol suhelda ainsa eestlannast araabia filoloogiga.
Ma ei oleks selles nii kindel. Tunnen veel mõnda sarnast juhtumit.
Siis igatahes ainsa saarlasena?
Võimalik.
Lisaks klassikalise araabia keele valdamisele, olete ka religioosne moslem. Kas võiksite oma elu jagada mõtteliselt kaheks – enne ja pärast islami usku astumist.
Ootasin pigem tuntud küsimust – millal ja miks ma hakkasin moslemiks?
See küsimus oleks kindlasti tulnud.
Enne kui see tuleb, vastaksin, et ma ei hakanud moslemiks. Pigem avastasin, et olen see. Ja sedagi isiklikust egoismist. Võin seda pikemalt seletada.
Kuulan teid suure huviga.
Nagu paljudel meist, nii ka minul, tekkisid lapsepõlves küsimused, millele täiskasvanud ei osanud alati vastata. Olen pärit küll mitte-religioossest, ütleme, pigem agnostilisest, perest, kuid ometi valdas mind juba lapsepõlvest alates üsna tugev tunne, et on olemas keegi, kes mind on loonud ja kes pidevalt jälgib mu käekäiku. Kes teab ja näeb kõike, aga keda ma põhjendada ei oska. Isa-emalt jäid vastused enamasti saamata, küll aga oskas vanaema piiblile toetudes mu sedalaadi teadmistejanu mõneks ajaks kustutada, lisades muidugi juurde, et ma seda kõike igalpool ei räägiks, et narrima ei hakataks. Mõneks ajaks jäingi rahule. Tajusin, et meid inimesi on palju, aga jumal üks ja ainus – et kuidas ta meie kõigi eest hoolitseda suudab? Kuidas ta teab, millal just mina temaga rääkida tahab? Tegin iseendaga kokkuleppe, et kui loen issameie palve, siis oleks see justkui mingi koputus, et temaga ühendust saada. Peale seda rääkisin kõik ära, mis südamel oli; seejärel lugesin uuesti issameie, justkui selle mõttelise ukse sulgemiseks. Palvetasin hommikul ja õhtul. Käisin küll ka pühapäevakoolis, aga mitte kaua. Esitasin seal liiga ebamugavaid küsimusi.
Näiteks milliseid?
Näiteks miks Jeesus on jumala poeg, aga Aadam, kellel ei olnud ei isa ega ema, ei ole. Ma ei saanud sellest aru. Mulle öeldi, et sellest ei peagi aru saama. Saavad aru ainult need, kelle peal on püha vaim. Järeldasin, et seda vaimu minu peale ei ole tulnud. Teismelise-eas sigines vastamata küsimusi veelgi, kuigi pidasin end jätkuvalt kristlaseks. Ühel hetkel aga avastasin, et kui neid „sedasid“, millesse ma ei usu, on juba liiga palju, siis ma järelikult ei ole ikka kristlane. Seejärel uurisin judaismi, budismi, ka hindusismi, aga islamini siis veel ei jõudnud. Aasta aega Taanis õppides avastasin järsku, et mitmed mu sealsed sõbrad on moslemid. Esimene reaktsioon oli siis, et nüüd lõikab neist mõni mu kõri läbi või paneb pommi alla. Siis sain pikapeale aru, et nemad on ka päris normaalsed inimesed. Hakkasin ka seda usku uurima ja leidsin, et saan oma vastused sealt. Nii, et mängus oli puhtal kujul egoism. Islam oligi see, mida mina siiani neist asjust olin arvanud.
Nii sai teist moslem?
Ei veel. Läks oma kolm aastat aega. Kui õppisin Tartu Ülikoolis prantsuse keelt, siis astusin ka ametlikult islami usku. Alles siis läksin Prantsusmaale, Sorbonne’i Ülikooli arabistikat õppima.
Sealne õpe käis ainult prantsuse keeles?
Jah, muidu poleks seal hakkama saanud. Prantsusmaal on keelte erialad veidi teise suunitlusega: õpetatakse küll ka keelt, aga süvaõpe toimub alles magistri ajal; alguses õpetatakse hästi palju erinevaid üldaineid, mul siis araabia keelega seoses: grammatika, suuline keel, tõlge, araabiamaailma ajalugu, kirjandus (antiikpoeesiast kuni tänapäeva modernse kirjanduseni välja), islam, poliitika, kultuur jne.
Siis läksite Eestisse tagasi?
Ei, siis läksin mehele.
Olles eelnevalt juba islami-usuline?
Jah, arvatakse et astusin usku abielu tõttu, aga selleks ajaks, kui oma mehega tuttavaks sain, olin moslem juba kolm aastat ja abiellumisel neli aastat. Seejärel elasime koos Kuveidis, kus mu abikaasa töötas, siis tema kodumaal Marokos ning alles seejärel tulime koos Eestisse.
Tundub, et see on teie abikaasa poolt teatud järeleandmine – elada oma naise kodumaal?
Keerulisem tal muidugi on kui minul. Ta on hariduselt inglise filoloog, töötab ühes rahvusvahelises firmas taustauuringute alal, just Lähis-Ida peal.
Eestis on vähe inimesi, kes vabalt araabia keelt valdaks ja sellega kaasnevat kultuuritausta tunneks.Teie ise ju ka?
Mina õppisin Sorbonne’is klassikalist keelt, sellega pole suhtlemisel suurt midagi peale hakata. Siinkohal peaks lühidalt lahti mõtestama araabia keelte küsimuse. Neid võib jagad kolme gruppi. Klassikaline keel ei olegi keel mida räägitakse, olles maailma üks rikkama sõnavaraga, annab see eelkõige baasi. Klassikaline keel pandi nö. lukku juba 14 sajandit tagasi. Selles keeles on kirjas Koraan ja see on valmis keel. Seal ei muudeta enam midagi. Teine grupp on nö. standard-modernne araabia keel – see, mida õpivad lapsed koolis, milles trükitakse raamatuid ja ajalehti ja mida kasutatakse uudistes. . See on tänapäevastatud klassikaline araabia keel. Kolmas liik on keel, mida räägitakse tänaval. Araabia keelt räägivad ju sajad miljonid inimesed väga suurel territooriumil, järelikult on tegemist suure hulga dialektidega. Üks koolihariduseta Maroko vanake ei tarvitse sugugi aru saada, mida räägib talle samasugune vanamees Jeemenist. Palju on muidugi ühist, aga erinevusi rohkem. Nagu näiteks eesti ja soome keel – soome sõna talo ei tähenda ju eesti talu, aga mõiste on sarnane .Või sõna nukkuma, mis meil üldse magamist ei tähenda, kuigi kaudselt midagi sarnast küll.
Mis keeles te oma abikaasaga suhtlete?
Inglise keeles. Ta oskab küll mõneti eesti keelt, aga see oleks tema suhtes ebavõrdne.
Sobiks ju ka araabia keel?
Sel juhul maroko dialekt, aga see oleks minu suhtes ebavõrdne. Aga inglise keel on meile nö. kirik keset küla.
Olete siin Tallinna Islamikeskuses palgatööl?
Ei, palka ma siit ei saa. Siin on lihtsalt tore olla. Annan huvilistele edasi, mida ise tean. Õpetamine on mul nähtavasti geenides. Juba mu ema ja vanaema olid õpetajad.
Võtsin teiega vestlusele tulles kaasa nii Koraani kui Piibli. Kas saaksite ka neist raamatutest rääkida?
Kui oskan.
Hakatuseks on Koraani eestindaja Haljand Udam kirjutanud, et on tõlkinud eesti keelde kõigest Koraani tähenduse.
Õigesti kirjutatud. Pühakirja tõlkimisel tuleb just eriti silmas pidada, et kunagi ei saa 100% edasi anda, iga tõlge on vaid tõlkija interpretatsioon. Seda tuleks ka kindlasti märkida, et inimesed sellega arvestaksid.
Mõlemaid pühasid raamatuid võrreldes on neis märgata üllatavalt palju ühist, nii tegelaste kui sündmuste puhul. Aadam, Eeva, Kain, Aabel, Noa, Abraham, Jeesus – tõsi Koraan Eevat nii patusena ei kohtle, et ta madu uskus ja Aadamat võrgutas.
Õige ka, õuna sõid mõlemad. Mees vastutagu ise oma tegude eest.
Noa aegne uputus ka kenasti mõlemas kirjas. Selle vahega, et piiblis tuli vesi taevast, Koraanis aga maa seest. Huvitav millest see vahe?
Huvitav tõesti, ei oskagi sellele kohe vastata, aga luban, et uurin asja. (Uurisin! Koraani kirjeldab suurt uputuse vett tulevat nii taevast kui ka maa alt. Vaat. näiteks 11 :44 ja 54 :11.) Lõpuks ei ole ju tähtiski, kust vesi tuli. Uputus toimus igal juhul.
Mis mind omal ajal Koraani, s.t õigemini selle eestikeelseid tähendusi lugedes eriti üllatas on see, et Allah väidab, et tema saatiski inimestele algul Toora, siis Uue Testamendi ja lõpuks Koraani.
Nii ta tegi. Ajapikku aga nii Toora kui piibli sõnun korrumpeerus inimeste suus ja tegudes. Siis tuli saata uus ja lõplik sõnum.
Justkui kolmas ja täiendatud trükk?
Kui nii soovite öelda. Mis muidugi ei tähenda, et kahes eelnevas jumala sõna puuduks. Mitmed islamiõpetlased on nimetanud juute ja kristlasi moslemite vanemateks vendadeks. S.t neiks, kes olid enne.
Alkoholi tarbimine on Koraani järgi keelatud tegevus ja patt. Ometi leiame 16.suurast, järgmise sõnumi: “palmiviljadest ja viinamarjakobaraist saate te joovastava joogi ja mõnusa olemise.” Minu arusaamise järgi on tegemist alkoholiga.
Alkohol on islamis tõesti keelatud. Selle mõistmiseks tuleb probleemi vaadata laiemalt. Koraan ei ole lihtsalt seaduse raamat, mis kukkus ühel päeval taevast alla Muhamedile pähe. See on 23 aastat järjepidevaid ilmutusi. Araablased olid enne islami omaksvõttu väga alkoholilembene rahvas. Korra pealt see lembus keelu alla panna tähendanuks paljude suguvõsade kohest pankrotti, sest alkoholiga kaubeldi laialdaselt. Kõigepealt tuli anda vihjeid, soovitusi ning alles seejärel ilmus lõplik keeld. Selleks tuleb teada Koraani ilmutusjärjekorda.
47. suuras kirjeldatakse paradiisi, kus muuhulgas voolavad veinijõed, mis on naudinguks joojatele…nii et paradiisis ikkagi võib?
Koraanis on ka kirjas, et seal voolab vein, millest ei jääda purju. Tegemist siis ainult kujundiga millestki heast.
Islam keelab maalida pilte ja kujutisi, seega on sündimata jäänud miljoneid moslemitest Rembrandte, Leonardosid ja Sezanne’e.
Aga see-eest alternatiivina milline mosaiik, ornamentika, kalligraafia, milleks ahvida Euroopa maalikunsti kui võib luua midagi muud sama positiivset.
Kas tohib küsida ka midagi isiklikku?
Kui suudan vastata.
Teatavasti on moslemitest meestel õigus pidada mitut naist. Mida te teeksite kui ühel päeval teie lugupeetud abikaasa usule toetudes avaldaks sellesarnase soovi?
Kõigepealt itsitaks mõnda aega pihku ja seejärel ütleks: kallis, kui sa seda suudad, lase käia.
Aga kui selle peale ka teie abikaasa pihku itsitaks ja ütleks: suudan!
Noh, ma tahaks seda näha. Asi on islamis pisut keerulisem kui see eemalt paistab. Kui mees võtab teise naise, peab ta temale kindlustama täpselt samasugused tingimused nagu eelmisele ja seda mitte eelmise arvelt. Näiteks, kui esimene naine elab majas ja sõidab autoga, siis peab teisele naisele muretsema täpselt samaväärse maja ja auto, ilma esimeselt ära võtmata. Kui naisel on oma raha, siis kuulub see ainult sellele naisele. Kui mehel on oma raha, siis kuulub see perele. Naine võib islami-maailmas saada isegi mehest suuremat palka, ometi peab mees teda ülal pidama. Olen ise teie küsimust esitanud islami meestele, enamasti saan pahura vastuse: ei saa ühegagi hakkama. Araabia naiste temperamenti tundes võib neil isegi õigus olla…
Pidasin silmas pigem moraalset, mitte majanduslikku aspekti. Šariaadi järgi peaks islami naine leppima olukorraga, kus ta mees on kõrvaltubades seaduslikult kellegi teisega peale tema.
Naine ei ole kohustatud oma kodu teise naisega jagama, st ta ei pruugi oma abikaasa teise naisega üldse kokku puutuda, too võib elada isegi teises linnas. Teiseks, islami abielu on kristlikust mõnevõrra erineva tähendusega. See on justkui leping kahe osapoole vahel, mis võimaldab seksuaalvahekorda, et oleks kaitstud mõlema osapoole õigused. Mitte asjata ei ole araabia keeles abielu ja vahekord üks ja see sama sõna. Naine võib alati mehe juurest ära minna kui ta leiab, et tema õigusi on rikutud. Kuigi…on kirjutatud, et kõikidest lubatud asjadest on jumalale lahutus kõige vähem meelepärane. Mis puutub aga tegelikku mitme naise pidamisse,, siis islam mitte ei leiutanud seda vaid pani piiri neljale. Ühiskonnas võib olla mitmeid olukordi, kus mitmenaisepidamine on väga mõistlik alternatiiv. Näiteks siis, kui sõda on üle käinud ja mehi vähe – palju naisi oleks nõus kasvõi ¼ mehega, selle asemel et täitsa üksi olla. Samuti on see mõistlik alternatiiv lahutusele, kui naine näiteks ei saa lapsi, aga mees neid väga tahab. Ka siis, kui naine on väga haige, ei suuda oma laste eest hoolitseda vaid vajaks ise pidevat hoolt. Neid variante on palju. Mehi oli alati vähem, see oli pigem abinõu. Ka Muhamedil oli mitu naist, kusjuures vaid üks neist oli neitsi. Teised kas lesed või lahutatud, ta pigem toetas ja kaitses neid.
Kui tohib, jätkan isiklikul teemal. Teil on Saaremaa tüdruku ilusad sinised silmad, neidki peetakse islami kultuuris petlikumateks kui tavalisi, pruune.
See on Koraanis pigem väljend, nagu meil Eesti keeles „sinisilmne“ või „blondiin“. Kõik “blondid” ei ole ju ka blondiinid.
Sinisilmselt käituvad vist ka need Eesti tüdrukud, kel Araabia maades mõne moslemi armastus on osaks saanud. Ühtelugu on kuulda taoliste hädakisa.
Neil tuleb iseendalt küsida, kas ta tulevane tutvustas teda oma emale, kas ta palvetab viis korda päevas või käisid nad ööklubides. Tihti on see kena poiss lihtsalt sealse kultuuri järgija, mitte niivõrd moslem. Kui tüdruk selles kultuuris pädev ei ole, lõpeb asi tihti katastroofiga. Üldreeglina religioossed moslemid mujalt tulnutega ei abiellu. Kultuurid on erinevad. Seaduse järgi võib moslemist mees küll abielluda nii juudi kui kristlasega. Seda lubab Koraan, aga on nõutav, et tegemist oleks oma usku praktiseeriva kristlanna või juuditariga ja naine peab olema nõus, et lapsi kasvatatakse islami tavade järgi. Kui naine nõus ei ole, peaks asi katki jääma.
Aga lapsed?
Iga sündinud laps on jumala tahtele alluv. Kas te teate, kuidas see on araabia keeles?
Ei.
Muslim.
Kuidas te lõpetaksite lause: “Ma loodan, et…”
Oi kui palju asju ma loodan…noh esimesena näiteks, et mu lastest kasvaksid head inimesed ja moslemid.
Veel üks kulunud küsimus. Islami arvatatav seos terrorismiga. Mis juhtub sellega, kes end koos bussitäiega vastu taevast laseb? Saabki ta sinna? On ta märter?
Mitte mingil juhul. Ta tapab ju eelkõige enese ja enesetapp on islamis väga suur patt.
On need pommivöödega poisid siis lihtsalt ärapestud ajudega?
Maailmas toimub üleilmne ilmalikustumine. Järjest vähem tuntakse oma usku. See ei ole nii mitte ainult islamis. Väga kerge on Koraani kontekstist mingi vaenulik lause üles leida. Muide nagu ka piiblist. See ei ole enam usk, vaid poliitika. Olen küll optimist, aga kahjuks tajun, et see konflikt niipea ei lahene. On veerema läinud lumepalli-effekt ja seda suppi on praegu raske süüa.
Teie hidžaabil on kinnituseks Eesti sõlg.
Kena sõlg, eks ole. Kinnitasin sellega oma peakatte kunagi üsna juhuslikult. Teistele mu välismaa sõbrataridele meeldis see ja nüüd muudkui viingi neid külakostiks. Oma abaajale (mosleminaise pikk rüü) olen ka muhu mustreid lasknud tikkida. Ma ei näe selles midagi jumalavallatut. Kuigi see teema on kord juba ajakirjanduses suureks puhutud, nagu ka see kui pandi meelevaldselt kirja, mida ma Araabia-maadest kõige rohkem taga igatsen. Vastasin tookord, et minarettidest kostvaid palvele kutseid. Nii pandigi kirja, et ma igatsevat mošeede kellahelinaid. Tule taevas appi! Mošeed ei helista kunagi mingeid kellasid. Palvusele kutsub inimhääl. Jäigi mulje, et lisaks kirjutajale ei tea ka mina islami maailmast midagi…
Teie nimi on Kätlin Hommik-Mrabte. Kas Hommik on teie neiupõlve perekonnanimi?
Jah.
Ilus nimi.
Tänan komplimendi eest.

JÜRI AARMA
Maaleht – http://www.maaleht.ee/news/uudised/elu/katlin-hommik-mrabte-ma-mitte-ei-hakanud-moslemiks-vaid-avastasin-et-tegelikult-olengi-see.d?id=48205069


Ma ütlen „Maroko“ ja sina sule hetkeks silmad … Mida sa nägid? Vaikselt kuumades tüünides sosistavat kõrbeliiva, uhkeid sirgetüvelisi palme, koorma all ägavaid apelsinipuid, kirevate paeltega kaunistatud kaamleid ja kaasanoogutades suuri vankrilogusid vedavaid eeslikesi? Või umbes midagi sellist? Aga nüüd ma ütlen „jaanuar Marokos“. Mida sa näed? Kauneid randu ja sooja vaheldust lumisele, külmale ja pimedale Eesti talvele? Mina näen midagi muud, sest minu Maroko on mägede Maroko.
On hommik. Tegelikult küll öö, sest väljas on veel täitsa pime. Minu esimene samm uksest välja ja kohe olengi siruli – maapinnal on jää! Tõmban end oma põhjamaalase ninaga õhku tõmmates püsti ja järeldan, et tõepoolest on väljas miinuskraadid. Seda kinnitab ka aurupahvak, mis suust väljub, kui selle avan. „Kuidas siis järsku nüüd n i i külmaks läks?“ torisen rohkem omaette. „Mis siis nüüd nii külmaks,“ vastab äiapapa. „See on täitsa tavaline. Vahel on palju külmem, aga õnneks ei kesta talveperiood meil eriti kaua, muidu külmuksime surnuks – kütet ju sellel kõrgusel veel majja sisse ei ehitata.“

Istume autosse, et sõita berberiprovintsi pealinna Khenifrasse. Olen juba ammu tahtnud seda linna oma silmaga näha, kuna olen selle kohta palju lugenud. Seni kuni auto mootor soojeneb, imetlen aknast vaadet Moulay Bouazzale – õhuke valge lumevaip katab veel unelevat linna, nii maad kui maju. Kuidagi Eesti-kodune tunne tuleb peale. Auto soojeneb vaiksel ja mina jään magama.


Kui ma viimaks silmad avan, näen mõlemal pool teed paksu lumevaibaga kaetud viilkatuseid, milledesse oleks justkui pikitud sihvakad suitsevad sigarett-korstnad – igal majal oma. „Kus me nüüd oleme?“ hüüatan rõõmsalt. „Umbes poolel teel,“ vastab Mustapha. „Ei, ma mõtlen, et kuidas siin normaalse katusega ja suitsevate korstendega majad on?“ Siiani olen Marokos näinud vaid avatud terrass-katusega maju, mitte kunagi tõelist viilkatust. „Aaa, no see on sellepärast, et oleme nii kõrgel mägedes, et talv on siin pikk ja külm, seega ehitatakse majale viilkatus, et see lume raskuse alla vastu peaks, ja küttesüsteem peab sellel kõrgusel juba ka olema,“ selgitab Mustapha. Imetlen otse tee ääres seisvat suurt punaseks värvitud maja. Oleks sellel veel väljast puitvooderdus, ei erineks see minu Eesti kodust kuigi palju.

Tee äärde jääb muudki huvitavat. Loodus on Maroko mägedes hoopis teistsugune kui Põhja- või Lõuna-Marokos. Siin ei kasva ei palme ega apelsini-, mandariini-, sidrunipuid. Kui siinsest metsaalusest pilti teha, ei oskaks enamik eestlasi kindlasti pakkuda, et tegemist on Marokoga, Aafrikaga. „Näe, seal on jõulupuu!“ hüüatab äiapapa ja paneb sõrme vastu klaasi. „Kus? Mis jõulupuu?“ vahin pingsalt samalt poolt välja.
Ja tõesti märkan, et muude puude hulgas on ka üks okaspuu, mis sarnaneb kuusele, kuigi on hulga pikemate okastega. „See ei ole kuusk,“ teatan tähtsalt. „Jah, ma tean,“ vastab äi, „aga just selle puu viisid koloniaalaja prantslased endale oma pühadeks koju … nimetasid seda jõulupuuks.“ Nojah, eks tuleb ju kuidagi kohalike olude ja võimalustega kohaneda.

Kui me viimaks Khenifrasse jõuame, on juba peaaegu lõuna käes. Väikestesse söögisaalidesse koguneb hulgaliselt inimesi, kellest enamus soovivad oma sisikonda soojendada minu jaoks kõrvetavalt kuuma ning vürtsika šorba-supi ja ahjusoojade mannakookide – fatiiraga. On tõeline talv.

MAROKO FATIIRA
Sõnatüvi FTR tähendab araabia keeles „lõikama, midagi kiiresti tegema, lõhkema, pragunema“. Sellest tüvest tuleb näiteks sõna fitr, mis tähendab „paastu katkestamine“ või „hommikusöök“, kuna peale pikka aega mitte-söömist (olgu selleks „pikaks ajaks“ siis öö või päev) sööma asumisel me justkui lõikame või katkestame oma paastu. Samast tüvest tuletatud sõna fatiir tähendab „kiiresti tehtud, toores, mõtlematu, äkiline“. Fatiira on aga see, mida me kiiresti valmistame ja millega hommikul oma nälga kustutame.
Mis see fatiira täpsemalt on, on raske öelda, kuna erinevates araabia riikides kasutatakse sama sõna erinevate toitude tähistamiseks. Fatiira võib olla nii sai, pannkook, pontšik kui isegi pelmeen, pirukas või küpsis. Peale selle, et erinevates araabiariikides tähistab fatiira erinevaid asju, on sellel sõnal ka erinevaid vorme – fatiira, fatiir, fitiir, ftiir jm. Sõnatüvi on aga sama, olgu toit milline tahes ja olgu see tehtud Marokos, Tuneesias, Egiptuses, Saudi Araabias, Djiboutis, Etioopias, Somaalias, Liibanonis või mujal.
Üle terve araabiamaailma on just Maroko fatiira kõige enam tuntud ja ka eurooplastele teada. Marokos nimetatakse fatiiraks üle panni saia, milles kindlasti peab leiduma peeneteralist mannat. Muu hulgas sisaldab fatiira tainas ka võid või toiduõli. Fatiirat võib valmistada piimaga või ilma, olenevalt sellest, kas soovitakse pehmemat või küpsiselaadsemat tulemust.
Mõnes Maroko piirkonnas kutsutakse fatiirat ka haršaks. Fatiira on Marokos väga populaarne hommikusöök ning maitseb kõige paremini soojalt, või ja moosi, kuid miks mitte ka juustu või meega.

1 kl õli
½ kl suhkrut
1 tl soola
1 kl piima
3 kl peeneteralist mannat
natuke kuiva pärmi või küpsetuspulbrit
3 kl jahu


Sega kõik toiduained kokku, jättes veidi mannat taldrikule. Sõtku parajalt sitke tainas ja veereta sellest pallikesed, seejärel vajuta pallid ketasteks. Prae kettad pannil nagu pannkoogid (soovitavalt lahtisel tulle), kuid ilma õlita (sest õli on juba koogi sees). Serveeri soojalt kas moosi, mee, sulajuustu või argaaniõliga.
Naisteleht


Ernest Hemingway ütles, et igas maailma sadamas on üks eestlane. Vahel lähed enda meelest maailma otsa ja mõtled, et seal ju ometi kedagi “oma” pole, aga tuleb välja, et igas maailma sadamas ei ole mitte vaid üks eestlane, vaid mõnikord lausa terve laevatäis.

Kui me 2009. aasta suvel läbi terve Euroopa Marokosse põrutasime, olin peale Pariisi, kus mõnede sõbrannadega kokku sain, juba kindel, et nüüd ei näe ma ühtki eestlast kohe päris pikka aega. Aga võta sa näpust!

Olime otsustanud Euroopast Aafrikasse jõudmiseks Gibraltari väina ületada Algecirase kaudu. Valisime puht juhuslikult FRS Jet Linesi. Kujutage ette, kui suur oli meie üllatus, kui avastasime, et selles sadamas ei olnud mitte vaid üks eestlane vaid terve praamitäis.

Piletit kontrollis meil enne praamile minekut Moonika, kes oli väga imestunud, kui talle aknast “aitäh” järele hüüdsin. “Parkijameestel” oli nii kõva eesti aktsent ja nägu, et seal ei olnud isegi Mustaphal kahtlust ja kui ta oma käsipiduri oli peale tõmmanud ja ukse lahti tegi, karjus tema juba neile “aitäh”, nii et nood jäid tükk aega uskumatult seda “musta meest” vahtima, siis vaatasin auto numbri poole, naeratasid ja vastasid “pole tänu väärt”.

Kui mina juba autost välja tulin, pakkus üks meestest viisakalt eesti keeles meile näitama, kust üles saab (kuna ma Jaku mäkut vahetasin, olid kõik juba üles läinud). Baaris rääkisid ka täitsa ehtsad eesti tüdrukud omavahel täitsa ehtsat eesti keelt, aga imestasid ikkagi, kui ma nende käest WC võtit eesti keeles küsisin.

Rahvuskaaslastest reisisõpradele vast infoks veel nii palju, et kuigi Hispaania-Maroko vahel on vett vähem kui Muhu ja mandri vahel ning sõit kestab ka vähem aega, tuleb selle eest (vähemasti suvel) 10 korda kallimat hinda maksta kui Muhumaalt mandrile pääsemiseks. Ei tea, kas asi on sellest, et tegemist on riikidevahelise piirialaga, või koguni selles, et vahetub lausa manner … või äkki on asi hoopis selles, et inimesed on lihtsalt nõus seal nii palju raha maksma, seega miks mitte seda neilt vastu võtta.

Marokol on sama palju nägusid kui heal lapsel nimesid. On turistide Maroko ja kohalike Maroko; on ranniku Maroko, mägede Maroko ja kõrbe Maroko; on berberite Maroko, araablaste Maroko ja isegi prantslaste Maroko; on rikaste Maroko ja vaeste Maroko…

Ait Boukhayou on väike mägikülake Kesk-Maroko berberite pärusmaal, kus põldude vahel jooksevad läbisegi tumedapäised, linalakad ja tellisekarva juustega kohalikud lapsed. Ammu enne külla jõudmist saab tee otsa, nii et meie Saabi põhi paar kilomeetrit mööda põllukive kriibib. Kui siin juhtumisi mõnelt vanakeselt teed küsida, ei pruugi mitte ainult inglise või prantsuse keelest vaid ka Maroko dialektist abi olla – siinse rahva emakeeleks on tamazigh.

Mustapha tädi Habiba elab siin oma pisikeses savimajas või õigemini –onnis. Enne tema tagasihoidlikku kuid südamesooja koju jõudmist, käime läbi 5 km eemal asuva väikesest külast – see on lähim koht, kust toidupoolist, tikke või muud tarbekaupa osta saab ja siingi vaid viletsast turuputkast, mille letiks on lihtne kahe tünni peale asetatud hööveldamata laud. Ostame hulgaliselt puuvilju, datleid ja oliive, sest just neid peetakse siinkandis maiusteks, mida iga päev endale lubada ei saa.

Tädi majake teretab meid väikese künka otsast, mille ümber laiub jonnakalt turritavaid kõrsi, lehmi, lambaid, eesleid ja külalapsi täis tipitud söötis põld. Kaugemalt paistab tumeroheline metsapiir. Tädi ise teretab meid, päikeseline naeratus huultel, ja kutsub kõigepealt oma lihtsasse kööki, mille nurgas haigutab suur must kolle ja mille muldpõrandal ei ole kohta isegi külmikule. Või tegelikult, elektriliinid siia maile ei ulatu ja onni katusel toretsev mini-päikesepatarei toidab vaevalt paari elektripirni ja pisikest värvitelerit, mida tädipoeg uhkusega Mustaphale demonstreerib.

Istume onni ainsa toa muldpõrandale asetatud pikakarvalisel traditsionaalsel berberivaibal madala ümara laua ääres, mille üht jalga ajahammas on nii purenud, et keegi seda teibiga paikama on pidanud. Laua ajalugu ei vähenda aga karvavõrdki meile pakutud toidu oivalisust – kange Maroko tee, traditsionaalsed milwi pannkoogid meega ja viimaks toitude kuningas kuskuss ja maja kõrval sipelgapesa sarnases savist leivaahjus elaval tulel küpsetatud leivarattad. Hõrgutisi maitstes käivad mu silmad toas ringi: metalluks, kaks klaasideta luukakent, pisike kamin, päevi näinud kummut, mille otsas hiiglama kõrge kuhil korralikult kokku volditud tekke, rida patju lubjatud saviseina ääres ongi kogu selle lihtsa kuid õnneliku kodu sisustus.

Tund tunni järel möödub selles õdusas onnikeses, nii et ma ei taipa oma väikese poja järele küsida enne, kui õues juba ammu pime on ja toa ainus elektripirn hilisõhtuse tuuletõmbe käes korraks võbelema hakkab. „Aziz viis ta ratsutama ja ta ei taha enam eesli seljast ära tulla,“ teatab Mustapha ja muheleb. Tädi paneb oma käe hellalt mulle õlale. „Las laps lõbutseb, siin on tal ju nii tore.“ Ja mina mõtlen, kui vähe on inimestel ikka õnneks vaja! Vot siia peaks turiste uudistama kutsuma.

Ilmunud 19.11.2010 Naistelehes.

“Minu Maroko” perekond Mrabte kuskussiretsept ilmus Kodukirja retseptikogumikus “Parimad palad 2010”.

„MINU MAROKO“ KUSKUSS
Marokolased nimetavad kuskussi austavalt ta‛aam, mis tähendab maroko dialektis „toit“. Seda peetaksegi toitude kuningaks, kuna esindatud on pea kõik vajalikud toiduainegrupid – juurvili, teravili, liha, piimatooted, rasvad. Seda toitu valmistatakse tavaliselt moslemite „pühapäeval“ – reedel – või oluliste külaliste puhul.
Igal Maroko perel on oma retsept, pisikese nüantsiga. See retsept on pärit „Minu Maroko“ raamatu Mrabte perest.

2-3 tomatit
4 sibulat
½ kg veiseliha
4 porgandit
tükk kõrvitsat
1 kaalikas
4 kartulit
2 suvikõrvitsat
1 konserv kikkerherneid
½ l piima
soola, pipart, safranit, oliiviõli, võid
1 pk kuskussi

Aseta tomatid kuuma vette, kuni nende nahk lahti tuleb. Seejärel eemalda nahk ja haki tomatid ühtlaseks pastaks. Haki sibulad. Pane poti põhja oliiviõli, sinna peale lihatükid (mitte väga väikesed, kuid mitte ka liiga suured). Lisa tomatipasta, hakitud sibulad ja maitseained. Lase segul mõnda aega madalal tulel praadida; seejärel lisa vett ja aja segu keema.
Lisa potti neljaks (risti ja põiki) lõigatud porgandid, kõrvitsatükid, kaalikas, 2 sibula rõngad, pooleks lõigatud kartulid, tükeldatud suvikõrvitsad, kikkerherned, või ja sool. Jälgi, et potis oleks keemiseks piisavalt vett. Kui kõik on pehmeks keenud, lisa potti piim.
Kuskuss valmista pakil oleva õpetuse järgi. Kui oled julge kultuurikatsetaja, serveeri suurel taldrikul või vaagnal nii, et kõige alla jääb kuskuss, selle peale juurviljad ja viimaks kaste ja proovi süüa käega, nagu ehtne marokolane – graatsiliste randmeringidega peotäiest kuulike veeretades. Kui ei julge või ei õnnestu, siis lusika või kahvliga sobib ka.:)
Väga maitsev ja tasakaalustatud roog!

Islamiusku saarlannat Kätlin Hommik-Mrabtet kannustas araablannade traditsioonilist kleiti abaajat kauni muhumustrilise tikandiga kaunistama rahvuslik uhkus.
Kätlin Hommik-Mrabte rääkis Saarte Häälele, et uutmoodi kleidi nimi on Muhu abaaja ning et abaaja on tegelikult traditsiooniline Lähis-Ida araablannade kleit.

“Idee tuli sellest, kui üks sõbranna mainis, et sooviks lasta endale seeliku peale veidi Muhu lilli tikkida ja et ega ma kedagi ei tunne, kes seda teha oskaks. Mõtlesin, et Muhu lilled on ju nii ilusad, et tahaks endale ka midagi. Kuna olen moslem, siis muidugi peaksin laskma enda Muhu lilled tikkida mõnele oma riietusele ja sealt tuligi mõte kokku segada kaks väga erinevat asja – Muhu lilled ja araabia abaaja,” rääkis Hommik-Mrabte.

Valmimine võttis aega

Ta selgitas, et kleit valmis tegelikult kahe inimese koostöös. Et tikand just selline sai, nagu ta nüüd on, on Hommik-Mrabte sõnul suuresti tänu tikkija Sirje Tüürile. “Minul oli algselt toorik-idee, tema arendas seda edasi ja pakkus erinevaid variante, mille hulgast pidin valima, ja kas nõustuma või keelduma,” täpsustas ta.

Kätlin Hommik-Mrabte sõnul oli tööjaotus idee algataja ja tikkija vahel selline, et esimene neist ütles, milliseid lilli ta tahab ja kuhu, teine aga pani soovide põhjal kokku lõpliku kompositsiooni. Ta tunnistas, et aega läks idee tekkest teostuseni tegelikult päris palju, sest esialgu vajas mõte lihtsalt seedimist ja seejärel nappis tal aega, et sellega tegeleda.

“Alles mõni aeg tagasi võtsin end kokku, lõikasin abaaja välja, õmblesin ääred kinni ja saatsin tikkijale. Kokku läks aega oma pool aastat, aga ega mul sellega kiire ka olnud,” tunnistas ta. Iseenesest annab kleidi omaniku sõnul eesti muslimi rahvariideks nimetatud kleiti sobitada aga paljude erinevate vöödega, kui seda kasutada n-ö tavainimesena või siis muslimina sellises kohas, kus mehi pole.

“Näiteks islami seadusele vastavad pulmapeod, kus mehed ja naised on eraldi,” selgitas ta. Seda aga sel põhjusel, et islami seaduse kohaselt peaksid rõivad olema piisavalt laiad ja mitte vastu keha, nii et selgeid kehajooni ei oleks näha. Vöö toob aga pihajoone väga selgelt välja.

Ideid jagub veel
Kätlin nentis, et tegi kleidi küll endale, aga praeguseks paistab, et huvi on selle vastu suur, mistõttu võiks neid ka raha eest teha. “Iseasi, kas ma tahan. Aga usun, et sellisele asjale oleks isegi islamimaailmas väga suur turg,” lisas ta. Seega ei välistanud ta, et Muhu tikandiga abaajasid võiks veel teha.

Erinevaid ideid selleks on tal päris palju. “Ei oleks ka halb mõte sellest väike äri välja arendada. Ma usun, et üle terve islamimaailma oleks kindlasti väga palju naisi, kes sooviksid traditsionaalsete abaajade kõrvale midagi uut ja huvitavat,” leidis ta. Niisamuti ei välistanud ta ka seda, et kavandada võiks teisigi muhumustrilisi rõivaid.

“Mõte oli teha üks Maroko pidulik kaftan – selline printsessikleidi moodi kleit – näiteks valget värvi ja suurte Muhu lilledega,” avaldas ta. Samas tunnistas ta, et see oleks muidugi väga kallis lõbu, kui terve kleit tikandiga katta, aga see-eest oleks see väga huvitav sümbioos Maroko ja Eesti traditsioonidest.
“Muide, minu sõlest rätikinnitust on imetletud nii Prantsusmaal, Kuveidis kui ka Marokos ja olen neid ka palju imetlejatele ära kinkinud, nii et Eesti sõlega seotud rättidega muslimi naisi võib leida juba kolmelt kontinendilt,” rõõmustas Hommik-Mrabte. Muhu abaaja tegemisel ja ka sõle kandmisel innustas teda enda kinnitusel palju ka rahvuslik uhkus. “Ma olen eestlane ja moslem, minu jaoks need kaks ei ole kuidagi vastuolus,” kinnitas ta.

Autor: Kertu Kalmus
Allikas: Saarte Hääl – http://www.saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=41&artid=22418&sec=1 ja 24 tundi – http://www.24tundi.ee/?id=343213