Kui palju on moslemitest lapsi Eestis? Ajalooliselt on siinmail elanud tatarlasi, lisaks on tulnud nõukogude ajal toonase suurriigi vennasrahvaid, ja viimase kahekümne aasta jooksul ka mujalt ilmast, näiteks Araabiamaadest. Kätlin Hommik-Mrabte on abielus marokolasega, ta kasvatab kahte poega ning kohandab islami keelde-käske oma eluga Tallinnas ja Kuressaares.
Islam ei luba süüa igasugust liha. Mismoodi ühe tavalise lasteaialapse ema saab seda kontrollida?
Samamoodi nagu allergiku ema: peab nädalamenüü juures näpuga järge pidama, et mis päeval saab laps süüa teistega koos ja millal mitte. Kui olin meie lasteaia kokatädile toona kõik ära rääkinud, küsis kokk: kas on veel midagi, mida Jakob ei tohi süüa? Tänapäeval on nad lasteaedades harjunud: üks ei tohi piima, teine pähkleid, kolmas muna, neljas mitte midagi neist…
Ma pakkusin, et võin lapsele ise nendeks päevadeks söögi kaasa panna, kui on sealiha, aga kokk ütles, et tema jaoks pole mingi probleem toit eraldi keeta. Ja soovitas, et toogu ma sea asemel mingi liha, mida Jakob tohib süüa. Viisingi kokatädile järgmiseks päevaks külmutatud halal-kana… Ja selgus, et neil on lasteaias täpselt seesama halal-kana!
Mida tähendab halal-kana?
See loom on tapetud islami seaduse järgi, põhimõtteliselt peab see olema tapetud nagu mahetalunikud seda teevad, pluss tapnud inimene peab olema kas moslem või praktiseerivkristlane või juudiusku. Loomale ei tohi enne tapmist teha mürgisüsti või gaasiga uimastamist, loomal tuleb kõri läbi lõigata, nii et veri voolaks välja.
Mahetalunikel on täpselt samad põhimõtted. Kord oli teleris üks dokfilm, ma kutsusin isa ka vaatama: mahetalumees seletas, kuidas nad loomi tapavad. Tõi näite: kui te poes ostate 200 grammi maheliha või 200 grammi tavalist liha, siis see maheliha tükk on tunduvalt suurem. Miks? Sest seal pole peaaegu üldse verd sees, aga tavalihas, kui loom on enne uimastatud, siis see veri tarretub soontes ja niiöelda jääb kinni. See on kahjulik, ja meie usu järgijatele ka konkreetselt keelatud.
Kust sa poes halal liha leiad?
Näiteks osa Taani firmasid ekspordib palju islami riikidesse ja samad tooted jõuavad ka Eesti poodidesse, külmutatud lihana. Kui ma ei leia poest halal liha, siis ma võin ka leida kristlasest mahetaluniku ja tema tapetud liha ongi halal.
Mis piirangud teie dieedis veel on?
Mõistagi ei tohi me süüa ka želatiini, sest see on tehtud seakontidest, nii et lasteaias antakse Jakobile kisselliports lihtsalt vedelam kui teistele.
Muide, absoluutselt kõik odavad jogurtid on želatiiniga ja kallimad on muu paksendiga. Ka osas odavates juustudes on želatiin ehk siga sees. Kui ma külla lähen ja võileiba pakutakse, siis ei lähe ma uurima: näita mulle juustu pakendit, mis siin sees on? Aga niipalju, kui võimalik, üritame neist asjust hoiduda.
Elad oma poegadega ema-isa kõrvalmajas, ilmselt on keeruline vaadata, et laps üle õue ei jookseks vanaema juurde sealiha sööma?
Meie peres on mu isa ainus, kes sööb sealiha, ja eriti sageli ema seda toitu ei tee.
Kui ma hakkasin moslemiks, kümme aastat tagasi, tulin Tartust ülikoolist vaheajaks koju ja ema oli teinud isa meeleheaks suure seaprae. Ma istusin laua taga, vaatasin praadi ja sain aru, et nüüd pean ma oma vanematele uudise teatama. “Ema, ma olen kindel, et see on väga hea, aga ma kahjuks ei saa seda süüa,” ja seletasin, miks.
Mu vanemad juba ammu teadsid, et mind huvitavad religioossed teemad ja ma otsin oma teed… Ja nad ütlesid “Ahah, mis seal ikka”. Aga ma vaatasin oma noorema õe ja venna nägusid! Vend ütles: ma olen ka moslem, mulle ka sealiha ei maitse! Ja mu väike õde, kes oli sel ajal viieaastane, tegi ka nägusid ja ütles: mina olen ka see m-asi, mulle ka ei maitse! Ja siiani nad ei söö sealiha. Lihtsalt ei maitse.
Kuidas islamipered jõulutralli suhtuvad?
Osa islamiühiskonna vanematest näiteks Prantsusmaal boikoteerivad seda: see on kristlik püha ja nad ei taha, et nende laps läheks jõulupeole. Samas on teised vanemad, eriti siinsamas Eestis, kes ütlevad: jõulupeod pole meil kristlusega praktiliselt üldse seotud, lapsed ei käi ju seda pühitsemas kirikus, miks ma peaks võtma lapselt ära selle lihtsa ilmaliku peo.
Meie peres on nii, et kui me oleme Eestist ära, siis ise ei hakka me mingit jõuluvärki korraldama. Aga kui me oleme siin, me ei lähe kirikusse ega kuula jeesuslaule, aga perekondlik söömine ja omavaheline kinkide jagamine on küll. Ma ei näe, et Eestis oleks jõulud kuidagi religiooniga seotud. Prantsusmaal on teine asi, seal on jõulude ajal koolides lauad Piiblistseenidega, ja neil on sellega seoses teravad probleemid. Ametlikult on Prantsusmaa ilmalik riik, samas surub koolisüsteem väga kristlikke pühasid ja nõuab, et laps peab jõulupeole tulema. Samas kui on moslemite pühad, siis heidetakse ette, kui laps puudub. Vanemad peavad leiutama valevabandusi. Terves riigis jäävad kõik islami perede lapsed kolmeks päevaks haigeks! Samasugused lood on hinduistlike perede ja pühadega. Väga variserlik.
Kas sa valmistad ka oma last ette viis korda päevas palvetamiseks?
Nad hakkavad palvetamist ametlikult õppima, kui on 7aastased. Muidugi juba väiksemad lapsed armastavad järgi teha seda, mis ema ja isa ees teevad. Jakob tegi just hiljuti ühe kõige pikema palve minu järgi ära: kõik liigutused ja retsiteerimised, mu hääletooni umbes järgi aimates. Nii et ta teab, kuidas see käib, tema jaoks on see normaalne, et emme ja issi niimoodi teevad.
Moslemi seaduse järgi saab inimene täiskasvanuks siis, kui algab tema puberteet, ja siis peab ta korralikult palvetama hakkama.
Poiste ümberlõikamise teema on omaette teema. Kes Eestis neid lapsukesi ümber lõikab?
Tallinnas ühes haiglas on kirurg, kes tegeleb sellega. Ta lõikab nii neid tavalisi eesti poisse, kellel on meditsiiniline vajadus, aga samuti neid, kel on religioosne vajadus.
Meie Jakob lõigati ümber Marokos, kui ta oli aastane, ja Joosep pole veel ümber lõigatud. Öeldakse, et soovitav on seda teha enne 3ndat eluaastat, enne, kui laps traumat mäletama jääb.
Kas lapsest ümberlõikamise ajal kahju pole?
Maroko haiglates lõigatakse väga kiirelt, laseriga, paraneb kiirelt. Jakob küll nuttis, aga minu meelest nuttis ta sellepärast, et teda hoiti kinni. Tunni pärast oli juba rõõmus.
Ja räägime siis ka teisest poolest: paljudel ümberlõikamata poistel tekib füsioloogilisi probleeme, näiteks lähevad liivaterad eesnaha vahele. Nende piinade taustal, ja kui lugeda, kui palju väheneb emakakaelavähi tõenäosus ümberlõigatud meeste partneritel… küsimus on hügieenis. Enamik ümberlõikamata mehi ei pese end korralikult ja kannavad seetõttu infektsioone.
Üks moslemite tabusid on alkohol.
Selle ma praegu lasteaiapõlves võin õnneks välistada. Aga ma pean ise jälgima, kui ostan komme: enamus Kalevi karbikomme on alkoholiga, natuke on maitse jaoks pandud konjakit või rummi. Isegi mõne jäätise sees on rummiessentsi. Meie põhimõte on, et see on igas koguses keelatud, sest kuhu sa muidu tõmbaksid piiri, millal saab väikesest kogusest suur?
Kujutan ette, et lapsele on keeruline seletada, miks on kommid ta sõpradele lubatud, aga temale keelatud?
Tihti on seda mult küsitud: kas sa kasvatad oma lapsi moslemiteks. Vastan sellele alati: jah. Kõik vanemad kasvatavad oma lapsi enda kõige paremat arusaama järgi, ole sa moslem, kristlane või täiesti väljaspool religioone olev inimene. Need on lihtsalt mu väärtushinnangud, mida ma üritan oma lapsele edasi anda. Kui nii võtta, siis kõik täiskasvanud diskrimineerivad oma lapsi.
Praegu Jakob veel ei taipa enda erinevust. Küllap ta hakkab kogu seda erinevust jagama selleks ajaks, kui ta läheb kooli. Praegu ütlen talle lihtsalt, seletamata: “Sina seda ei söö.” Konkreetselt vanaema-vanaisa juures laual võivad olla mingid pihvid – laps ju näeb, et mina ka ei söö neid. Minu jaoks on palju imelikum, kui vanemad joovad alkoholi ja ütlevad selle kõrvalt lapsele: sina seda ei joo.
Kui ta hakkab aru saama, eks ma siis seletan: sina oled moslem ja moslemid ei söö seda. Sest jumal on meile selle ära keelanud. Meie sööme oma asju, mida jumal meile lubab.
Teil oleks lihtsam, kui te elaks Marokos.
Me plaanimegi, et selleks ajaks, kui Jakob kooli läheb ja hakkab arukaid miks-küsimusi esitama, kolimegi oma perega tagasi Marokosse. See teistest erinemise teema on lastele raske! Samas Eestis on palju peresid, kes saavad sellega hakkama, ja eks me suhtleme ka omavahel, tekitame lastele vajaliku turvavõrgustiku.
Helen Peterson – Eesti Naine, juuni 2011
Lisa kommentaar